Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 18. juuli 2016

"Outlaws and Angels" (2016)

"Outlaws and Angels" on vanamoeline vägivallast nõretav vestern, mida vaadates on kerge meenuma Quentin Tarantino mullune pärl "The Hateful Eight", sest autor JT Mollner kasutab väsimatult mitmeid Tarantinole omaseid lahendusi ning kumbki film kujutab suhteliselt sarnast situatsiooni.

"Outlaws and Angelsi" keskmes on kamp pahatahtlikke pangaröövleid, kes tungivad ühe suvalise perifeerias elava neljaliikmelise perekonna koju, plaanides seal kõhud korralikult täis süüa ning ükskõikselt julmutseda. Ei lähe kaua mõistmaks, et pere naissoost liikmete — ema ning kahe suure tütre — jaoks võib öö eriti rängaks kujuneda. Kohe, kui süümetud kaabakad maha istuvad ja toitu näost sisse ajama asuvad, hakkavad nad tegema kõlvatuid kommentaare naiste välimuse aadressil ning omavahel arutlema, kes kelle omale saab. Pereisal, kellest mõistagi jõugule õiget vastast pole, antakse nosplisse nii armutu pauk, et verd pritsib igasse ilmakaarde. No ma ju ütlesin, et Tarantinot ahvitakse igal võimalikul moel. Gängi jälgi ajab Luke Wilsoni poolt mängitud seadusesilm, kellest ei pruugi lõpuks palju tolku olla, sest mees raiskab palju aega lõkke ääres logelemisele ja monoloogide pidamisele. Ja püha müristus, kui naeruväärne tema retooriline joru on...

Miks või kuidas noorim Wilsoni vend nii koleda sisuga vesternisse sattus, ma ette ei kujuta. Kui ühel hetkel turnib ta totra taustmuusika saatel mingi künka otsas, tekib kohe tunne, nagu oleksid hoopis kaema sattunud Wes Andersoni järjekordset šedöövrit. Suuremas osas on osatäitjate valik siiski õnnestunud. Väga südikalt esineb ekraanilegend Clint Eastwoodi vapustavalt veetlev verinoor tütar Francesca, kes kehastab nooremat Tildoni tütart Florence'it. Vähetuntud näitlejatar mängib keerulist rolli, sest kui usuhullust perekonnast ammu tüdinud Florence'is jõugupealik Henry vastu tunded tekivad, otsustab tüdruk, et soovib lähedased raevukalt reeta, proovimaks elu lindpriina. Süžeekäik on selles mõttes paeluv, et tegelastel võib olla üllatavaid varjukülgi. Florence tundub esialgu süütu plikana, aga tema ümarad sõbralikult helkivad silmad ja pehme naeratus osutuvad ülimalt petlikeks.

Tooni ja stiili poolest tekitab film lihtsalt nõutust, mõjudes vahepeal perversse 70ndatest pärit porno- või exploitation-filmina. Kuigi tegemist vesterniga, liikusid mu mõtted korduvalt "The Last House on the Leftile", ühele šokeerivamale teosele tollest kümnendist. Hetkel, kui järjekordsel väheütleval tegelasel ajud välja lasti, jõudsin arusaamisele, et jään "Outlaws and Angelsi" puhul mäletama ainult selle tühja brutaalsust. Teadupärast on ka Tarantinol kombeks oma tegelasi sadistlikel viisidel maha tappa, aga terava lõuaga vanameistri filmides on purskav veri alati vastupandamatu väike osa värvikast tervikust. Käesolevas vesternis tundub meeletu vägivald punnitatud ja alusetu. Kui Tarantino vägivallaga ainult maitsestab, siis "Outlaws and Angelsi" puhul moodustab see nagu terve roa. Saaks ju peenemalt.

Igast küljest inetu ja pinnapealne nihilistlik vestern. Elitaarsemaid filmihuvilisi rõõmustab aga Molleri otsus võtta see üles 35mm filmile. Alguses on isegi muldvana Orion Picturesi logo, aga seda põhjusel, et pärast hiljutist tagasitulekut otsustas kompanii esialgse logo säilitada. Lihtsalt silmale pai. Nagu ka Francesca Eastwood, keda loodan edaspidigi filmides näha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar