Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 23. juuli 2016

Rod Stewart - "Another Country" (2015)

Olin üllatunud, kui palju mind võlus oma läbivas rõõmsameelsuses Time, Rod Stewarti 2013. aasta stuudioalbum, mis demonstreeris, et kõrgest east hoolimata on muusikus veel mõõdukalt vitaalsust ja loovust. Pidades silmas, et Time oli esimene Stewarti plaat üle väga tüki aja, millelt võis leida tema enda kirjutatud laule ja mitte ainult covereid, võinuks see väljalase olla suurim häbiplekk Rodi karjääris, aga võta näpust — Time eesotsas südamliku avalauluga "She Makes Me Happy" oli tõesti jahmatavalt särtsakas ja heas mõttes toretsev plaat, mille juurde korduvalt naasin.

Mullu välja tulnud Another Country, millelt leiab käputäie uusi laule pensionieas artistilt, päris sama erutavalt ei mõju, küll aga torkab silma stiililise ja sisulise mitmekesisuse poolest. Siit leiab muu seas jalgpalli-teemalise hümni "We Can Win", napsutamisega kaasnevatest muredest-rõõmudest rääkiva "The Drinking Songi" (milline loominguline pealkiri) ning "Batman Superman Spidermani", mille Stewart kirjutas väikesele pojale, kelle maailma rokivad "Toy Story" tegelased ning populaarsed superkangelased. No "Batman Superman Spiderman" peab küll olema tobedaim laul, mille Stewart kunagi kirjutanud — seda peab kuulma, et uskuda. Oskan vaid ette kujutada, mida tundsid superkangelaste nimesid poolsosinal korrates taustalauljad, keda Stewart kogu albumil rohkelt kasutab. Teisest küljest on kõnealune laul ilmselgelt siiras, pakub armsat sissevaadet šiki popstaari pereellu ning mõtiskleb selle üle, kuidas lastele räägitavad unejutud põlvkonniti muutuvad. Mulle on Rodi puhul nagunii alati meeldinud, et ta ei karda tobedusele kalduda ega võta end alati liiga tõsiselt. Time'i energia Another Country'l ei kordu, ent mul on hea meel, et Stewarti soontes veel loomingulist verd on. Viimane Stewarti album enne Time'i, mis mulle korda läheb, on vaheldumisi mürtsuv ja rahulik Vagabond Heart 1991. aastast ning sedagi mööndustega. Aga nüüdki olen käpp kuulama, kui Rodil on midagi uut ette näidata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar