Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 13. juuli 2016

"Samurai Cop" (1991) / "Days of Wine and Roses" (1962) / "Forget Paris" (1995)

"Samurai Cop" (1991)

Sarnaselt kurikuulsale "The Roomile" on "Samurai Copi" näol tegemist suvalise odava filmiga, mille valmides ei uskunud asjaosaliste seast eriti keegi, et seda mingisugune edu võiks saata, aga jaburalt vildaka teostuse tõttu sattus see filmisõprade huviorbiiti ning kujunes sedavõrd armastatud kultusteoseks, et mullu, ligi 25 aastat pärast "Samurai Copi" valmimist, ilmus ka eneseirooniast pakatav järg. Üks rämpskino etalone ühesõnaga; väärt näide, kuidas filmi mitte teha. Reeglina mulle niisugused "nii halb, et hea" tüüpi z-filmid passivad, aga no see osutus lihtsalt jube halvaks ja mitte mingist otsast nauditavaks "Lethal Weaponi" imitatsiooniks. Lihtsalt seepärast, et ta viletsalt tehtud on, minu südant ei võida. Jah, vahepeal kuuleb müstilisi repliike, mis panevad turtsuma (ühes stseenis lobiseb meie kangelane suvalise medõega, kes tunneb järsku vajadust mehe käest uurida, kas ta on ümberlõigatud), aga see on ka kõik. Peaosatäitja Mathew Karedas näib olevat sarmikas kuju Red Letter Media poolt läbi viidud hiljutise intervjuu põhjal, aga nii neetult puist näitlemist kohtab harva. Terve filmi jooksul on tal ehmunud ilme, nagu oleks just tuppa astunud ja kogemata tabanud isa masturbeerimast. Mina ei julgeks seda selli koolinäidendisse põõsastki mängima panna. Palju jaburamal ja läbini arusaamatul järjel alapealkirjaga "Deadly Vengeance" on rohkem visuaalset isikupära (pilti on digitaalselt palju töödeldud) ning pealekauba astuvad seal üles legend Tommy Wiseau ja mitmed pornotähed eesotsas vastupandamatu Kayden Krossiga, aga esimesest jaost kuidagi meelelahutuslikum see pole. Ühtlasi on "Samurai Copi" filmid ühed misogüünsemad, mida terve elu jooksul näinud olen. Mõnikord on naistevastane julmus või naiste objektiveerimine žanrifilmides andestatav, aga samurai copi komme talle sobivas asendis igat ettejuhtuvat naist põrutada ja siis päkad teha viskab suht ruttu üle.

"Days of Wine and Roses" (1962)

Blake Edwardsi 1962. aasta draamat Jack Lemmoni ja Lee Remickiga peaosas kiputakse alatasa välja tooma, kui teemaks kõige asjalikumad filmid alkoholisõltuvusest ning seda ennekõike osatäitjate suurepärase mängu ning realistliku probleemikäsitluse tõttu. Lemmon kehastab filmis edukat napsumeest Joe'd, kes saab tuttavaks nägusa karsklasest neiuga ning tekitab temas alkoholi vastu huvi, mis kasvab kibekiiresti koledaks sõltuvuseks. Nad abielluvad ning veedavad päevi lõbusalt juues, aga peagi hakkavad paarikese ühises etanoolist läbi imbunud elus tekkima igasugused probleemid. Huvitaval kombel tärkab Joe's ühel hetkel kihk kaineks saada, see-eest naine, kelle ta Brandy Alexanderitega ära võrgutas, langeb lihtsalt aina rohkem viinakuradi küüsi, muutudes haiglaseks inimvareks, aga keeldudes ometi tunnistamast, et alkohoolik on. Küllaltki depressiivne lugu ühesõnaga! Lemmoni-Remicki koosmäng on võluv, aga intensiivsuselt ei küündi film mõned aastad hiljem valminud "Who's Afraid of Virginia Woolfi" tasemele, mille keskmes samuti napsutada armastav düsfunktsionaalne abielupaar. Ja Lemmon, kes loo kulgedes kõikvõimalikke emotsioone etendab, ei ole siiski nii muljetavaldav kui samateemalises "The Lost Weekendis" Ray Milland. Erinevalt Lemmonist sai Milland osatäitmise eest ka Oscari. Filmi esitab alkoholismist julge ja ausa nägemuse, küll aga tekitab lõppedes tunde, et vaatasid kahetunnist reklaami karskusele — olles kaineks saanud ja selle nimel pingutanud, kuulutab Joe joviaalselt, kui palju ta elu tänu sellele paranenud on. Parim draama alkoholismist on muidugi "Leaving Las Vegas".

"Forget Paris" (1995)

Billy Crystali kirjutatud-lavastatud romantiline dramöödia ühe tavalise abielupaari muredest ning rõõmudest, kus asendamatu koomik ka peaosa mängib. Kerge on meenuma Rob Reineri käe all valminud "When Harry Met Sally", üks menukamaid ning meeldivamaid filme, kus Crystal mänginud on. "Forget Parisi" peategelane, korvpallikohtunik Mickey Gordon, sarnaneb märgatavalt küünik Harry Burnsile, kuid tal pole Harry sarmi ning kipub nõmedamaid nalju tegema. Ma pole just chick magnet, nii et võib-olla peaksin siinkohal vait olema, aga kummastas, et Ellen, keda Mickey Pariisis kohtab, sellisest kujust nii sisse võetud on. Algusest peale äratas tegelane teatavat vastumeelsust, mis pole teadupärast ootuspärane emotsioon romantikafilmi vaatama asudes. Ühtlasi pole Crystali ning naispeaosatäitja Debra Wingeri vahel kuigi tugev keemia, mistõttu võib tekkida raskusi paarikese kohmetute suudluste uskumisega. Üldsegi: jäisevõitu Winger ei sobi mu arust sedasorti filmidesse. Kuigi linna nimi pealkirjaski on, toimub väike osa tegevusest Pariisis ja ma ei mõistnudki täpselt selle vajalikkust või tähendust, kuid vähemalt vältimatud kaadrid Eiffeli tornist annavad filmile natuke jumet. Kergelt muhe ja südamlik film, millel küllaltki omapärane ülesehitus, aga erilise kogemuse võrra rikkamaks seda kaedes ei saa. Hüsteeriliselt naljakaid momente nagu restoranis orgasmi teesklemine "When Harry Met Sally's" siin igatahes pole, küll aga on vaimukas näiteks stseen, kus kogemata kinni jäänud tuvi põhjustab õudse õnnetuse. Crystali tähelepanekud abielu arulageduse teemal on küllalt terased, aga päris nii andekas inimsuhete vaatleja nagu Rob Reiner ta pole, kuigi filmi tehes nii ilmselt arvas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar