Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 30. juuli 2016

"Stranger Things" (2016)

Ma pole suurem asi telesarjade entusiast, jälgides aktiivselt vaid Gordon Ramsay saateid ("Masterchef" on minu narkots), aga Netflixi poolt toodetud STRANGER THINGSi on kirjeldatud nii ahvatlevalt, et tundus rumal mitte välja uurida, mida uue sensatsioonilise kvaliteetsarja esimene hooaeg endast kujutab. Viimane nii palju suminat põhjustanud seriaal oli HBO "True Detective". "Stranger Things" lennutab vaataja 1983. aasta Indianasse, kus seltskond noori väikelinna poisse asuvad lahendama salapärast müsteeriumi, mis puudutab üleloomulike võimetega tüdrukut ning urisevat monstrumit, kellega metsas kokku sattudes kadus jäljetult nende kamraad Will. Sari vaatleb lisaks uudishimulikele jõnglastele ka teismelisi ja täiskasvanuid, nagu näiteks haihtunud Willi ahastuses ema või läbipõlenud politseiülem. "Stranger Things" on pälvinud tunnustust eelkõige põhjusel, et on nii palavalt armunud ajastusse, mida kujutab, ammutades ambitsioonikalt inspiratsiooni märgilistest tolleaegsetest menufilmidest ("E.T.: The Extra Terrestrial", "The Goonies", "Stand by Me" jne) ning neile ka igal võimalusel viidates. 80ndate filmid — eriti Amblini omad — pole lihtsalt lähtealus, vaid ka kindel osa sarja maailmast. Juba esimeses osas võib silmata seinal ilutsemas 1982. aastal ilmunud "The Thingi" plakatit (kunstnikutöö on sarjas fantastiline), veidi hiljem räägitakse põgusalt populaarsest tondifilmist "Poltergeist". Loomulikult imetlevad poisid "Star Warsi" tegelasi, tsiteerides nii Yodat kui Lando Calrissiani. Kes tolle perioodi kommerts- ja kultusfilmidega sina peal on, märkab kindlasti, kui mitmetele "Stranger Things" austust avaldab, kas neid matkides või möödaminnes vargsi mainides. Isegi nimed pole juhuslikud — kui mainitakse O'Bannonit, lähevad mõtted hetkega "Alieni" kirjutanud Dan O'Bannonile. Kavalate viidete märkamine pakub vaikset naudingut.
Ühtlasi on "Stranger Thingsi" näol tegemist harukordse armastuskirjaga Stephen Kingile, kelle mastaapne fantaasiarohke romaan "It" on sarjaga tutvudes kerge meenuma, sest kumbki jutustab huvitava ülesehitusega loo tavalistest lastest, kes peavad kollektiivselt võitlema kurja jõu vastu. Psühhokineetiliste võimetega tüdruk El, kelle poisid oma tiiva alla võtavad, on olemuselt lähedane Kingi teoste "Carrie" ja "Firestarter" peategelastele. Kingi mõjusid märkab mitte ainult sisus, vaid ka stiilis — isegi sarja logo jäljendab autori varaste raamatute kaanekujundust, kasutades analoogilist kandilist fonti. Ilmselt pole tarvis märkida, et ühtlasi püütud ajastu vaimu tabada muusikaga: lisaks Kyle Dixoni ja Michael Steini süngetoonilisele vanakooli süntesaatorimuusikale, mille oleks võinud samahästi luua John Carpenter isiklikult, kuuleb ikka ja jälle äratuntavaid oldiesid paljudelt tollal raadiojaamu valitsenud ansamblitelt. The Clashi "Should I Stay or Should I Go" võib pärast sarja vaatamist natukeseks kummitama jääda.
80ndate popkultuurist läbi imbunud "Stranger Things" on südamlik ja külluslik pastišš, mis võrgutab ära igaühe, keda vaimustab Steven Spielbergi, John Carpenteri, Stephen Kingi jt meistrite varane looming. Midagi sarnast püüdis J. J. Abrams luua oma mõne aasta taguse "Super 8'iga", aga mitte täiesti rahuldavate tulemustega. Oma vastupandamatult nostalgilise disainiga rikastab "Stranger Things" kahtlemata telemaastikku. Süžeelises plaanis see jälle väga innovaatiline pole. Erinevatest vanusegruppidest tegelaste seast teenisid minu huvi ära ainult lapsed oma ettevõtlikkuses (noori osatäitjaid ootab kindlasti ees suur tulevik) ning ärevust ei tekitanud miski peale teisest dimensioonist pärit kiskjaliku eluka. Viimane on "Stranger Thingsi" ainsaks õudseks elemendiks, aga mürgeldab terve hooaja peale paraku vähevõitu. Lahedate eriefektide jaoks, tundub mulle, väga eelarvet ei jätkunud. Žanriliselt on seriaali keeruline määratleda. Puhtakujulise horroriga tegemist pole, olgugi et maailmakuulsa õuduskirjaniku Stephen Kingi teosed seda nii tugevalt inspireerisid. Esimene hooaeg räägib kokkuvõttes intelligentse seiklusloo, kuhu puistatud mõõdukas koguses müstikat, õudust, ulmet ja draamat, aga sügavalt haaravat tervikut ei moodustu. Mind innustasid tervet hooaega läbi vaatama kõikvõimalikud hoolikad detailid, millega sari garneeritud: lauamängude nupud, plakatid seintel, koomiksid, lelud jne. Ma ei pea "Stranger Thingsi" fenomenaalseks, aga vapustavalt sarmikas ja ajaviiteline vendade Matt ja Ross Dufferi poolt loodud hittsari igal juhul on. Selle lennukamad hetked viisid mu mõtetes tagasi noorusaega, kui armastasin rattaga Nõmme vahel ringi kimada ja videokassetilt "The Thingi" vaadata.

Kui sõber Guyle ütlesin, et kogu "Stranger Thingsi" 1. hooaja ära vaatasin, oskas ta vaid järgmist kosta: "well done for managing to take time out from your busy schedule of cookery and dating shows to squeeze it in".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar