Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 5. juuli 2016

"The Purge: Election Year" (2016)

Ma ei pea "The Purge'i" filme intellektuaalselt teab mis väljakutsuvaks, aga seda saab seeria kolmanda osa, "The Purge: Election Yeari" kiituseks küll öelda, et kui tihti ikka näeb suvisel ajal limpsikinos groteskset žanrifilmi, mis paneb vägisi mõtisklema eesootavate halvaendeliste USA presidendivalimiste, sealse relvapoliitika, klassivahe, rassismi ja muude probleemide peale.

"The Purge'i" filmide autor James DeMonaco tõukub neid kirjutades ja seejärel valmis vändates selgelt tugevatest isiklikest emotsioonidest ning tulemus osutub alati võrdlemisi kõnekaks ja pikantseks. Olen vist aastate jooksul kole pehmeks muutunud, sest teisest küljest hakkas "Election Yeari" vaadates närima tunne, et mispärast ma ikkagi istun palaval suvepäeval kinosaalis ja jälgin brutaalselt vägivaldseid akte, millest moodustub kogu filmi selgroog. Pealegi: ehkki kolmas osa on poliitilisema sisuga kui eelmised, tutvustades kahte rivaalitsevat presidendikandidaati, kes selgelt kujundatud Hillary Clintoni ja Donald Trumpi järgi, on "Election Year" vast ülemäära sarnane "The Purge: Anarchyle", sest lõviosa tegevusest toimub jälle pimedusse mattunud linnatänavatel ning Frank Grillo poolt mängitud lakooniline sangar Leo peab kedagi patupuhastuse ajal kaitsma ja üritama samaaegselt ka ise ellu jääda.

Patupuhastust enda vägivaldsete impulsside rahuldamiseks kasutavate suvaliste tsiviilisikute sümboolsed kostüümid suudavad kütkestada ning vahepeal kohtab üksikuid huvitavaid ideid näiteks nn mõrvaturismi näol (USA'sse saabub patupuhastuse eel üha rohkem välismaalasi, kes soovivad õudustärataval ööl legaalselt tappa, keda hing ihkab), aga arvestatavat märki progressist ei ole. Kuigi "Anarchy" tegevuskohaks oli Los Angeles ja "Election Yearis" Washington, jääb vahepeal mulje, et mitmeid samu võttepaiku laisalt uuesti kasutatud. Kõige võikama iga-aastase üleriigilise traditsiooni elimineerimisest unistav senaator Charlie Roan, kes peab patupuhastuse öö Leo kaasabiga üle elama, kui tahab edukalt presidendiks saada ja seejärel unistuse täide viia, on sümpaatselt inimlik tegelane, kel palju taipu (seda tõendavad paksude raamidega prillid ta ninal) ning head kavatsused, aga seda loogilisem tundub, et tal ellu jääda ka õnnestub. Öelda, et filmi lõpplahendus paneb haigutama, oleks lahke — nii igavalt lavastatud tulevahetust pole ma näinud ammu.

Palju haaravamalt mõjuvad mustanahalise poeomaniku katsed kaitsta oma habrast äri võimalike ründajate eest, sh sadistlike naiste gäng, kelle liider tahab veristel tingimustel saada üht šokolaadi, mida tal mõned tunnid varem varastada ei õnnestunud, aga see osa narratiivist jääb põgusaks. Usun, et "The Purge: Election Year" ei tohiks jätta külmaks kedagi, kes eelmistest jagudest vaimustusid, aga see eeldab meeles pidamist, et kolmas osa ei tõsta seeriat mingisugustesse uutesse hämmastavatesse kõrgustesse, vaid kordab suures osas juba olnut. James DeMonaco ideed mulle meeldivad ning tema ühiskonnakriitika on nõelterav, kuid tunnen korraga, et mees võiks nüüd heaga teistele jahimaadele liikuda — oled kahte patupuhastuse ööd näinud, paistab kolmas liialt tuttavlik. Loen, muide, parasjagu Milan Kundera romaani "The Unbearable Lightness of Being" ja kohtasin seal väljendit, millega saab ilusti ka patupuhastuse öödel toimuvat kirjeldada: drunken carnival of hate.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar