Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 9. august 2016

"Angry Birds" (2016)

Arvestades, kui parandamatult kehv on videomängudel põhinevate filmide maine ning kui sisuvaene on peadpööritavalt populaarne "Angry Birds", mis nutitelefonide omanikele läbi aastate kuhjaga rõõmu pakkunud, ei tohiks suurt kedagi jahmatada, et soomlaste Rovio Animationi ning Sony Picturesi poolt toodetud "The Angry Birds Movie" jälle vähimatki rõõmu ei paku. Iroonilisel kombel loodi igavuse peletamiseks mõeldud mängu põhjal mõrvarlikult igav film. Erinevalt näiteks Disney või DreamWorksi teostest, mis enamasti suudavad mitte ainult lõbustada, vaid ka mõtteainet pakkuda, lummata ja südant puudutada, paneb ülbe, sihitu ning suisa banaalne "The Angry Birds Movie" kannatuse vägisi proovile. See jant hüperaktiivsetest lennuvõimetutest lindudest on ideaalne näide, milline üks Hollywoodi animafilm olla ei tohiks. Kahtlen sügavalt, et ükski inimene, kes pole "Angry Birdsiga" kokku puutunud, kiirustaks pärast käesoleva ekraniseeringu nägemist mängu proovima. Ajaks, mil "The Angry Birds Movie" kinodesse jõudis, oli seda inspireerinud mäng nagunii unustatud. Nüüd on teadupärast kõik ametis Pokémonide jahtimisega.

"The Angry Birds Movie" on igas mõttes sügavalt problemaatiline animafilm. Näiteks puudub sel korralik sissejuhatus, mis võimaldaks vaatajal filmi kireva kaootilise maailmaga rahulikult harjuda, justkui eeldaks tegijad, et igaüks ennast tuhandeid ümaraid sulelisi täis eksootilisel saarel kohe koduselt tunneb. Juba esimese kümne minuti jooksul näidatakse nii paljusid erinevaid linde suvaliselt askeldamas, et pea hakkab ringi käima. Black Sabbathi "Paranoidi" saatel, muuseas — kindlasti ei osanud Ozzy ja tema bändikaaslased seda salvestades aimatagi, et mõnikümmend aastat hiljem leiab laul kasutust tarbetus lastefilmis, kus vihane punane lind püüab sõprade abiga karjalt sigadelt tagasi saada mune, mis nad ära varastasid.
Mainitud punane lind, kel nimeks Red, on üks ebameeldivama iseloomuga tegelasi animafilmide ajaloos. Ta on jonnakas, pahur, mõtlematu ning räägib tihtilugu karedama häälega kui ahelsuitsetajast alkohoolik. Kas Redi häält lugev Jason Sudeikis oli vahel enne stuudiosse suundumist mitu päeva järjest üleval olnud? Täiesti võimalik, sest kui õigesti mäletan, sai näitleja umbes siis isaks, kui film valmis. Sudeikisele anti vähemasti tublimalt teksti kui vaesele Sean Pennile, kes ei tee siin midagi peale mörisemise — kuidas ometi ei leitud tähtsamat rolli nii soliidsele ja tunnustatud näitlejale kui seda on Penn? Ma saan aru, et linnud peaks siin olema vihased, sest tegemist ikkagi "Angry Birdsi" ja mitte "Nice Birdsiga", aga Redi-suguste mossis elukate koht on ahjus, ja mainitud sigadest ei hakka ma rääkimagi. Isegi dr. Moreau saarel siblis sümpaatsem seltskond elukaid ringi.

Seiklus, millele McNuggeti-materjal Red satub, on väsitavalt nüri — võin mürki võtta, et kogu tegevustik mõeldi käigu pealt välja. Mu ärritus jõudis haripunkti, kui Red jõudis kaaslastega mäele vägeva kotka Mighty Eagle'i juurde, kes kõigepealt umbes minut aega järjest urineeris (millegipärast usutakse ikka, et sedalaadi vulgaarsed labased momendid muutuvad tasapisi naljakaks, kui jaburalt kaua kestavad) ning seejärel seletatava põhjuseta oma koopas, nn hall of heroismis, räppar Tone Lōci laulu "Wild Thing" saatel soolotantsu esitas. Sel momendil paistab eriti teravalt välja, et tegijad on tõsiselt hädas 90 minuti ära täitmisega ja pööraselt fantaasiavaesed. Ja uskuge mind, kotkas kaljuservalt alla kusemas pole isegi parim näide "The Angry Birds Movie" sobimatust huumorist. Lisaks pissimisele tuleb ette ka oksendamist (emalind ketib järglaste lõunasöögikarpidesse) ning eriti hämmastavaks osutus filmi kinnisidee, et sõna fuck asendamine plucki või flockiga annab vaimukaid tulemusi. Kuuldes Redi suust lauseid nagu "I need some angry flockin' birds!" või "Pluck my life!", olin üpris jahmunud, kui labastele naljadele "The Angry Birds Movie" panustab. Ja need pole isegi andekad kalambuurid!

Olles alati armastanud uskuda, et kui vähegi vaeva näha, on ükskõik millest võimalik väärtuslikku filmi teha, püüdsin rahaahnusest ja mitte loomingulisusest sündinud "The Angry Birds Moviesse" positiivselt suhtuda ning sellest midagigi kiiduväärset leida, kuid isegi pealiskaudse lastefilmina mõjus see üle mõistuse frustreerivalt. Ma ei tea, kas probleem on juhuslikus süžees, nõmedates tegelaskujudes või veelgi nõmedamas huumoris, aga midagi eemaletõukavalt ebasiirast ja ükskõikset on terve filmi juures, nagu seda ei huvitaks isegi kõige lihtsameelsema noore vaataja poolehoid.

4 kommentaari:

  1. :D Ja mina olen see kõige lihtsameelseim inimene universumis, sest minu arust oli tegemist täiesti normaalse teosega :)
    Ilmselgelt lähenesin ma tootele nii madalalt kui võimalik. Teiste, kosmosesse kiidetud stuudiote, materjal pakkus mulle viimati pinget esimese Shrek'i ajal. Võimalik, et olen sellest east väljas ja ilmselgelt ei ole eriti kunagi hinnanud kõrgelt ideaalile lähenevaid tooteid. Tuues võrdluse fotograafiaga - peavoolus ikka korrutatakse, kuidas tehnika ei tee pilti - samas otsitakse viimse päeva laupäevani ideaalset tehnilist teostust ning andestades vaid väga erandkorras tehnilistele möödapanekutele/puudustele. (või näiteks BVS, mis vähemalt Ameerikas mõjus sama jõhkralt kui 9/11 - et ikka niiii kuri ja masendav, et nüüdsest ei julgeta seal isegi vihmapilve ühtegi filmi panna:D. Ehk siis olen vastupidiselt sellele vägagi veendunud, et enamuse jaoks teeb pildi siiski just tehnika ja mina isiklikult hindan just seda, mis pole tehnika võidukäik - erinevalt neist, kes korrutavad, kui oluline on inimfaktor - oodates samas tehniliselt ideaalile lähenevat teostust. Olgu, väga teemast mööda, aga tundus siia sobituvat (kindlasti üsna ebakonventsionaalsel moel küll).
    Et siis jah. Võimalik, et mul lasigi filmi nautida see pohhuism, millega teos linale toodi :)? Et ei olnud selline klassikaline Marveli so fckn' paint-by-numbers(money figures to be exact ;). Kus vaataja eest on kõik ilusti välja mõeldud/mõõdetud. Sobiva tempo, pikkuse ja sujuvusega sissejuhatus, paar ootamatut põntsu - et tagada "originaalsus ja "uudsus" ja siis üüratu kulminatsioonini. On selge, et "vihaste lindude" film ei ole originaalne, ega ka eriti andekas. Ma pigem nautisin vist mingit omamoodi emotsiooni või tunnetuslikku tunnet. Sest suurem osa Sinu poolt üles loetletud arvamusest kohaldub minu nurgast vaadatuna praktiliselt kõigile viimase kümnendi filmidele. Ei ole ma saanud igaviku: korralikult naerda, tundnud õudust, põnevust...originaalsusest/uudsusest rääkimata. Tundub, et mulle meeldis just see ebasiiras ja eemaletõukav "asi", mis Sind frustreeris :) Igatahes oli tore lugeda :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh pika ja huvitava kommentaari eest!
      Mulle üldiselt lähevad korda animafilmid, mis tahavad teistest kuidagi erineda ega taha tingimata midagi olulist öelda - näiteks stuudio LAIKA toodab selliseid ("The Boxtrolls") -, aga "Angry Birds" tundus tõesti peletavalt laisk ja ükskõikne, justkui arvanuks tegijad, et linnud on olemas, nimeks "Angry Birds" ning rohkem vaja polegi teha vaja. Aga tore kuulda, et see ei pidanudki palju tegema, et mõnda võluda. Pärast "Angry Birdsi" nägemist hakkasin "Rio" kahte osa palju rohkem hindama.

      P.S. Nägin nädalavahetusel juhtumisi klippi kõige esimesest "Shrekist" ja täitsa lõpp, kui jubedalt see aegunud on!

      Kustuta
  2. :D arvata on. Ma ei tahtnud öelda, et Shrek on midagi enamat, pigem seda, et see oli viimane hetk, mil mäletan, et siiralt naersin kinno tulnud filmi üle/või kaasa. Ilmselt oli tegemist pigem minu puberteedi vms - mitte reaalsete naljadega:D
    Aga no mis seal salata, mu huumorimeel ei ole enam ammu see, mis toona. Hetkel suudab mind naerma ajada vahest ehk Stewart Lee, kes on üks mitte-naljaka naljategemise meistreid (minu arvates :D
    Igatahes ma imetlen kuidas Sa suudad selliselt filme järjest vaadata :) ja siis neist veel kirjutada - võimas ja kummardus!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Animafilmid üldiselt mu jaoks on väga naljakad. Mäletan, et pidin end ogaraks naerma esimest korda Toy Storysid, Over the Hedge'i jpt nähes. Angry Birds oli kahjuks umbes sama naljakas kui Auschwitz.

      Tore, kui imetletakse, aitäh! Kahjuks motivatsiooni pole enam nii palju kui vanasti.

      Kustuta