Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 11. august 2016

"Bad Moms" (2016)

Kui oled endast maksimumi andev ema, kellel lõõgastumiseks aega ei jäägi, sest tarvis on täita kümme tuhat kohustust päevas, võib sulle ühel hetkel hunnik spagette näkku lennata. Just selline õnnetus juhtub komöödia "Bad Moms" peategelasega, kahe lapse ema Amyga, kui ta kihutab autoga läbi linna ja püüab samaaegselt lõunat süüa. Amy tahab olla ideaalne ema ning osa saada kõigest, mida lapsed teevad, aga paraku on tema elutempo seetõttu nii kiireks läinud, et vastikud äpardused on kerged juhtuma. Spagetid ei tee vähemalt põrgulikult haiget nagu kruusitäis tulikuuma kohvi, mis Amyle samuti näkku pritsib, kui ta lapsed kooli viib ning üks teine ema teda tahtmatult ehmatab. Amy leiab, et igale poole hiljaks jäämine on tema parim oskus ning fantaseerib võimalusest süüa üks kordki hommikusööki õndsalt omaette, täielikus vaikuses. Ühel hetkel võtabki noor ema pähe, et aeg on teha tormilises elus ümberkorraldusi. Ta viskab välja alatu lontrusest mehe, võtab kasutusse tolle kauni tulipunase muskelauto, hakkab muretult laaberdama paari teise tülpinud emaga ning loobub lastele söögi valmistamisest igal hommikul, nende kodutööde tegemisest rääkimata.

"Bad Moms" on teadlikult vulgaarne, aga heasüdamlik jant megahiti "The Hangover" kirjutanud Jon Lucaselt ja Scott Moore'ilt, kes näitavad, et stressis emad oskavad väga pööraselt pidutseda, kui peaksid otsustama seda teha. Olles kogu aeg kartnud, et emana piisavalt ei tee, jõuab perfektsionist Amy äratundmisele, et on omaenda sisemise rahulolu arvelt teinud hoopis rohkem kui reaalselt vaja. Emaks olemine on täpselt nii pingeline, kui ise tahad, et see oleks. Võiks arvata, et tegemist amoraalse ja õela looga, kus surmani tüdinud emme oma armsad lapsed ükskõikselt tähelepanuta jätab, et sõbrannadega viina kõrist alla valada, kuid Amy spontaanne vaimne ärkamine mõjub pikas perspektiivis positiivselt ka tema lastele. Filmis on stseen, kus Amy pojale Dylanile ütleb, et viimane peab hakkama kodutöid ise lahendama, sest vastasel juhul sirguks temast täielik tolgus. Sel momendil jõudsin äratundmisele, et kui naine poleks lõpetanud Dylani poputamist ja kõike tema eest ise ära teinud, saaks poisist tulevikus samasugune laisk äpu nagu isa, kes kannab kulunud särke, habet ajada ei viitsi ning täis suuga räägib. Ja Amy tütar Jane, kes kõigest 12-aastane, tunneb end sageli sama kurnatult kui ema, sest tuubib ööpäevaringselt ning muretseb kõige pärast. Kui Amy vabalt võtma hakkab, taipab pikapeale ka tüdruk, et närveerib asjade pärast, mis seda õieti ei vääri, nagu kooli jalgpallimeeskonda kuulumine.

"Bad Moms" vaatleb teraselt robotlikke 21. sajandi emasid, kes rügavad nii raskelt, et saaksid infarkti enne keskikka jõudmist, ja seda võib-olla ilmaasjata. Kahtlustan, et film kannab pealkirja "Bad Moms" ainult seepärast, et roppe komöödiaid nagu "Bad Santa" või "Bad Teacher" saatnud edu. Amy ja tema sõbrannad — mehe tuhvli all elav Kiki ning vabameelne Carla — pole ju tegelikult kohutavad emad. Isegi kui Amy elustiil radikaalselt muutub, ei lõpeta ta lapsi armastamast ja vajadusel kaitsmast ega traumeeri neid oma üleannetu käitumisega, sest laseb end lõdvaks vaid siis, kui lapsed neist samuti hooliva isa juures on. Olles juba piisavalt näinud komöödiaid peoloomade ogaratest vägitegudest, tahaksin, et film keskenduks rohkemgi Amy suhtele perekonnaliikmetega, kes jäävad lõpuni võrdlemisi teisejärgulisteks tegelasteks. Alati sümpaatsed Mila Kunis, Kristen Bell ja Kathryn Hahn moodustavad õnneks parajalt särtsaka kolmiku, kelle absurdsevõitu ettevõtmisi jälgides igavusest koomasse ei lange. "Bad Moms" pole erakordselt naljakas ega loominguline, kuid jätab kergelt hea tunde sisse, sest näed ammu tuttavat lugu teisel kujul. Hollywoodi komöödia kohta mõjub "Bad Moms" üle keskmise kõnekalt, olgugi et sel rääkida vaid üksainus ruttu igavaks muutuv nali: "Vaata, kuidas need emad pidu panevad!". Viis, kuidas film seda nalja räägib, on aga meeldivalt eluterve. Kui tegijad tahtnuks, võinuks nad läheneda teemale hulga küünilisemas võtmes.

1 kommentaar:

  1. Mind kutsuti kaasa Bad Momsi vaatama ning nagu aru saan turustati filmi veidi kui emaduse stereotüüpide kriitikat läbi komöödia. Selles suhtes oli film ikka veidi kurb - pigem tundus, et 'vabaks laskmisega' ja peo korraldamisega lahenevad mured justkui iseenesest. Emad on seksuaalsed ja neile meeldib seks ei peaks ka peamine punchline olema. Oli muidugi selge, et tegelased olid keskklassist kindla seljatagusega ja muresid selles mõttes siiski vähem. Veider oli küll, et emad olid 'halvad emad', ent ainuke lesest üksikisa oli kõigi ihaldusobjekt (teised isad olid samas olematud või 'kolmas laps').

    VastaKustuta