Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 26. august 2016

"Blood Father" (2016)

Kaasajal ei ilmu vanamoelisi märuleid murdmatutest löömameestest sugugi nii tihti kui tahaks (vähemalt minu arvates), mistõttu on teosed nagu "John Wick", "Jack Reacher" või "The Equalizer" alati teretulnud. Kahju, et sedasorti filme kaasajal harva kohtab, sest tarvis ei lähe enamat kui tuntud karismaatilist peaosatäitjat, piisavalt huvitavat stsenaariumi ning režissööri, kes oskab lavastada pilkupüüdvalt mängulisi action-stseene. Praktilisi vanakooli möllufilme hindav inimene saab niisiis rõõmusüsti "Blood Fatherist", kus Hollywoodi persona non grata Mel Gibsoni poolt mängitud pinges läbipõlenud eksvang John Link (loe: sedasorti tüüp, kellega naljalt tüli ronima ei lähe) peab välja astuma teismelise tütre eest, kellest mees on võõrandunud. Link on piinatud hing, kes kirjeldab oma minevikku nõnda: "For 30 years, I was drinking and drugging and fighting, like everybody had it in me."

Kui film algab, elab ta keset kõrbe haagiselamus, teenib elatist tätoveerimisega ning püüab kainena püsida. Link usub, et on sõudnud kaugele tormist, kus ta aastaid kinni oli, ent kui uimastitega pahuksisse sattunud hädaohus laps temaga ühendust võtab, ähvardab minevik ta jälle kinni püüda. Ta teab, et tütre kaitsmisel oleks tagajärjeks tagasi pokri sattumine, aga südametunnistus keelab mehel vastupidist teha. Pole ilmselt tarvis öelda, et hallitunud Gibson passib antud rolli perfektselt mängima, olles karjääri jooksul korduvalt vihaseid badasse mänginud (alahinnatud "Payback" on hiilgav näide) ning puutunud isiklikus elus kokku samasuguste probleemidega. Tähendab... tal teadupärast polegi nende probleemide tõttu enam karjääri.

Gibson teab, mida tähendab sõltuvusega maadelda ja tõsiselt põhja käia, mistõttu on paeluv, aga ka kurvastav tema osatäitmist jälgida. Kutsuda "Blood Fatherit" karakterdraamaks oleks ehk liialdav, aga see on rohkemat kui lihtsakoeline märul, kus põnevust hoiavad luude murdumisega kaasnevad kurdistavad praksatused. Ilmselgelt võtab "Blood Father" eeskuju "Takenist" — sarnase sisuga Euroopa põnevikust, millest sai ülemaailmselt tuntud kassahitt —, kuid ei mõju suvalise imitatsioonina, sest peategelane seisab ootamatult silmitsi moraalsete dilemmadega ning tunneb rasket hingevaeva, tehes tütre heaolu nimel suuri ohverdusi.

Nagu 2012. aasta "Get the Gringos" (suurepärane film, mida nägid vähesed), on Mel siin oma parimas mahlas ning sobivalt atleetliku välimusega pealekauba. Miski tema välimuse juures ei pane kahtlema, et tüüp on korduvalt trellide taga istunud ning tuhandeid tülisid rusikatega lahendanud. Kuna lugu keskendub Linki suhtele tütrega, kellega ta New Mexico kuumuses jooksu paneb, kisub see vahepeal ehmatavalt sentimentaalseks, aga mind üldiselt võlus, kui kindlalt film kahe jalaga maa peal püsib, rõhudes rohkem draamale kui pöörastele kaklustele. Kuna meeleolukat märulit leidub kokkuvõttes vähe, ei taha hoog jälle eriti kasvada — ootad kannatlikult plahvatust, aga saad vaid intensiivset susinat. Igav "Blood Father" aga pole. Lisaks võrratule Gibsonile astuvad filmis veel üles William H. Macy ning Michael Parks, miljöö on äge, naljad töötavad (naersin oodatust rohkem) ning peategelaste siseheitlus annab muidu suht šabloonilisele loole kaalu. Hästi tehtud žanrifilm, mis võib oma sügavas raskemeelsuses üllatada, puudutades teemasid nagu sõltuvus, isadus ja kahetsus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar