Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 16. august 2016

"Born to Be Blue" (2015)

"Born to Be Blue" on ebakonventsionaalne biograafiline draama talendikast džässmuusikust Chet Bakerist, keda kehastab alati paeluv Ethan Hawke. Portreefilmina on Robert Budreau kirjutatud-lavastatud "Born to Be Blue", mis räägib kaudselt heroiinisõltlasest trompetisti elust 60ndatel, sama mõnusalt mahe ja rikkalik kui "Miles Ahead", Don Cheadle'i muljetavaldav film Miles Davisest. Selle asemel, et jutustada Bakeri elukäigust faktidest lähtudes, läheneb Budreau tema isikule spekulatiivselt, huvitumata korrapärast või tõetruudusest. Näiteks mängib Baker "Born to Be Blue's" omaenda elust rääkivas filmis ning armub näitlejatar Jane Azukasse. Viimast reaalselt ei eksisteerinudki ning kuigi produtsent Dino de Laurentiis ükskord Bakerile kontakteerus, sest tahtis muusikust eluloofilmi teha ning pakkuda talle võimalust iseennast mängida, jäi seegi päriselus vaid ideeks.

Teisisõnu on teatud osa "Born to Be Bluest" fantaasia, mistõttu pole filmi otstarbekas vaadata neil, kes soovivad täpset ja tõelähedast ülevaadet džässmuusika James Deaniks nimetatud Bakeri elukäigust. Küll aga tasub sellele võimalus anda kõigil, kes soovivad näha suurepärast draamat muusikast ja sõltuvusest. "Born to Be Blue" on üks seksikamaid biograafilisi filme, mida tänavu näha saab. Kuna fiktiivsete elementidega lugu keskendub Bakeri uimastisõltuvusele ning tema suutmatusele mängida võrratult trompetit pärast esihammastest ilma jäämist (kuuldes Bakerit mariachi-ansamblis amatöörlikult mängimas, kostab produtsent Dick: "I don't know what's worse: Chet not playing or Chet playing mediocre"), näeb filmis tõsist hingevalu. See on suurest comebackist, aga teekond selleni on meeleheitlik.

"Born to Be Blue's" ei ole Baker lummav virtuoos, kel tasub vaid trompetit puhuda, et publik minestama panna, vaid vaevu ots otsaga välja tulev narkomaan, kes ihkab jälle suurepärane olla ning töötab selle nimel väsimatult. Filmis on traagiline stseen, kus hammastest ilma jäänud Baker vannis istub ning trompetit puhub, nii et lehtrist veri välja niriseb. Coolist sirge seljaga mehest, kes vaimustas kõiki 50ndatel Birdlandis esinedes, on järel hädine inimvare, kellele mängimine põrgupiinu valmistab. "Born to Be Blue" võiks julgemaltki vaadelda perioodi, kui Baker veel tõeliselt hämmastav oli, et veelgi selgemalt peegelduks, kui mandunud ta on. Kes Hawke'i karjääri aktiivselt jälginud on, tõenäoliselt tema osatäitmisest ei hämmastu, sest näitleja on lihtsalt kiiduväärne, küll aga võib imetlust äratada mõttekujutuslikku Jane Azukat kehastav graatsiline kaunitar Carmen Ejogo. Bakeri silmarõõm Jane, salv tema haavadele, on antud loos essentsiaalne tegelane ja Ejogo tõepoolest rabab, meenutades mõnd kuldajastu staari.

Vaheldumisi melanhoolne ja mesimagus "Born to Be Blue" on järjekordne tõestus, et kõige lahedamad eluloolised filmid pole kuivad ümberjutustused, vaid omalaadse vormilahendusega autoritööd. Chet Bakerist kui džässmuusika legendist saaks vändata laiahaardelise ja täpsust taotleva draama, aga Budreau tegi improvisatsiooniliselt vastupidist, rääkides ainult muusiku piinadest pärast peksa saamist ja hammaste kaotamist, lisades juurde heroiinisõltuvuse, mis kestis Bakeri surmani, ja malbe armuloo. Tulemuseks ligitõmbavalt isikupärane ja peen draama, kus pole mitte midagi üleliigset ja kõik komponendid täielikus harmoonias töötavad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar