Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 23. august 2016

"Everybody Wants Some!!" (2016)

Van Haleni 1980. aasta hiti järgi nime saanud "Everybody Wants Some!!'i" autoriks on Richard Linklater, hinnatud Texasest pärit filmitegija, kes hakkas oma eluliste ja nooruslike sõltumatute komöödiatega tähelepanu tõmbama 90ndate alguses, kui ilmusid tema "Slacker" ning "Dazed & Confused". Olemuselt on "Everybody Wants Some!!" märkimisväärseks kultusteoseks saanud "Dazed & Confusediga" märgatavalt sarnane. Lisaks sellele, et kummagi filmi pealkiri pärineb vanalt tuntud rokklaulult, kulgevad need vabalt, vaatavad minevikku ja räägivad tavalistest suvises Texases elavatest koolinoortest. Kui "Dazed & Confusedi" jälgib suvevaheajale suunduvaid gümnasiste, siis "Everybody Wants Some!!" seevastu muretuid pesapalluritest kolledžiõpilasi, kes armastavad tüdrukuid, mõnuaineid ja muusikat. Niisugune kirjeldus võib-olla trivialiseerib filmi, aga põhimõtteliselt on tegemist komöödiaga lõbujanulistest sportlikest noormeestest, kes kahe tunni vältel ei tee suurt midagi peale muskelautodega ringi vuramise, kanepiplärude keeramise, vinüülplaatide-kassettide kuulamise, kohalikele kaunitaridele ligi ajamise, kaklustesse sattumise ning diskoteekide väisamise.

Vaatamata sisulisele üksluisusele — probleemile, mis minu meelest vaevab mitmeid Linklateri filme — on "Everybody Wants Some!!" võrdlemisi meeleolukas ning seda põhjusel, et autoril õnnestunud rabava kujukusega taasluua 1980. aasta. Kindlasti jääks nii mõnedki uskuma, et film on tol perioodil valminudki, sest illusioon on nii täielik, ja ma ei pea silmas ainult muusikat ja moodi, vaid ka peategelaste iseloome. Kõik selle sügavalt tagasivaatelise filmi juures mõjub väga reaalselt. Kas ja kui palju tegelased, keda teravama keelega inimene nimetaks kiimalisteks tundetuteks jobudeks, üldse sümpaatiat äratavad, on täiesti individuaalne, aga pean iseenesest positiivseks, et nad pole kirjutatud kellekski, kes nad olla ei saagi. Lugu räägib ühesugustest lõtvadest noortest elupõletajatest ja täpselt seda nad ongi. Kui nad parajasti peol ei viibi, ootavad järgmist. Midagi nii ebameeldivat kutid korda ei saada, et tahaks krabada piljardikii või pesapallikurika ning neile korralikult malakat anda, aga unustamatu lahedusega nad samuti silma ei paista, ehkki ise seda sisimas kahtlemata usuvad. Ei teki vajadust antud seltskonnaga lähedaseks saada, aga film ei võimaldagi seda, sest ei süüvi poiste hingeellu, vaid vaatleb kergusega nende rutiinseid ühiseid tegemisi ning suudab parimal juhul imestamagi panna, kas nii muretu elustiil üldse väärib hukkamõistu. Lähtudes kogemusest ning mälestustest, on Linklater vändanud järjekordse nauditavalt ilmeka ning tabava filmi noorusest, aga tema varasemate samateemaliste teoste kõrval mõjub see kuidagi vähetähtsalt. Võrdlused on paratamatud, sest režissöör püsib kindlalt mugavustsoonis, aga kes tema stiili armastab, ei pea "Dazed & Confusedi" vaimses järjes pettuma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar