Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 15. august 2016

"Finders Keepers" (2015) / "The Final Girls" (2015) / "Bob and the Monster" (2011)

"Finders Keepers" (2015)

Lennukas dokumentaal, millel rääkida uskumatu ja kentsakas lugu. 2004. aastal sattus mees nimega John Wood koledasse lennuõnnetusse, misjärel tuli arstidel amputeerida üks ta jalgadest. Woodil õnnestus maha lõigatud jäse endale saada ja palsameerida, aga mõni aeg hiljem kaotas ta selle (uuesti). Totratel asjaoludel sattus jalg grilli sisse, mille soetas oksjonilt isehakanud ettevõtja Shannon Whisnant. Jala leidnud, taipas Whisnant, et jahmatava avastusega võimalik kõvasti tähelepanu saada ja rahagi teenida. Kui Wood teada sai, et jalg suvalise võõra tüübi omandusse sattunud, püüdis ta kaotatut tagasi saada, ent Whisnant uskus kangekaelselt, et jalg peaks kuuluma leidjale ega nõustunud seda esialgsele omanikule loovutama. Kahe Põhja-Carolina mehe vahel algas jala pärast sõda, mis meediaski kõvasti kajastust leidis. Bryan Carberry ja Clay Tweeli dokfilm "Finders Keepers" näitab jala pikka teekonda ning vaatleb erapooletult nii Whisnantit kui Woodi, kes on äärmiselt omapärased, aga ka traagilised kujud. Filmist selgub, et Wood sattus sõltuvusse uimastitest ja poleks vast abi saanudki, kui tal õnnestunuks amputeeritud jalg kohe tagasi saada. Kuulsusest unistanud Whisnanti jaoks pikaldane võitlus jälle positiivselt ei lõppenud. See on üks tõeliselt kurbnaljakas lugu, mis tõestab, et tihti on tõde väljamõeldisest veidram, aga omab ka sügavamat tähendust, ja film jutustab seda väga peenetundeliselt, pilkamata jala pärast väsimatult kakelnud lõunaosariigi mehi.

"The Final Girls" (2015)

Paljukiidetud "The Final Girls" on omalaadne ja üllatavalt leidlik slasherite paroodia, mille tegijad žanrit suurepäraselt tunnevad. Väärt lisa nimekirja õudusžanrit lahti mõtestavate eneseteadlike komöödiate nimekirja, kuhu kuuluvad veel "The Cabin in the Woods", "Behind the Mask: The Rise and Fall of Leslie Vernon" jt. Filmi keskmes teismeline tüdruk Max, kes läheb kinno vaatama labast 80ndate slasherit "Camp Bloodbath", mille osatäitjate seas tema autoõnnetuses hukkunud ema, ning satub paari kaaslasega seletamatult filmi sisse, kui kinosaalis puhkeb tulekahju (umbes samamoodi nagu "Last Action Heros" noor löömafilmide fänn satub oma kangelase Jack Slateri järjekordsesse šedöövrisse). Olles maagiliselt maandunud filmi tegevuskohta, päikeseküllasesse Blue Finchi laagrisse, peavad Max ja tema sõbrad (nende seas "Camp Bloodbathi" asjatundja, kes loo kulgu hästi teab) ühendama väed selle stereotüüpsete üheplaaniliste tegelastega, et astuda vastu ohtlikule Jason Voorheesi moodi roimarile, kes ringi luurab... ning just neil hetkedel ründama kipub, kui mõni naisterahvas ennast paljaks koorib. Kes "Friday the 13thi" ja tolle lugematute imitatsioonidega lähemalt kokku puutunud on ning slasheri stampe mõistab, rõõmustub sarmikat "The Final Girlsi" vaadates kindlasti. See huvitava ideega õuduskomöödia kasutab iga ettejuhtuvat võimalust žanri klišeede pilkamiseks, muutumata seejuures vastikuks või küüniliseks. Naljad on kavalad, aga stiililt "The Final Girls" žanriga paraku hästi ei ühti, sest filmil märgatavalt värviline ja modernne välimus ning tagatipuks puuduvad sellest nii räige vägivald kui alastistseenid, mis "Camp Bloodbathi"-taolisest odavast slasherist puududa ei tohiks. Toota sedalaadi film "lastesõbraliku" PG-13 reitinguga oli tõeline fopaa stuudio poolt. Kuigi veretu, on "The Final Girls" südamega tehtud õuduskomöödia, mis lisaks naerma ajamisele isegi veidi liigutab, sest kui Max avastab end "Camp Bloodbathi" maailmast, kohtub tüdruk lihtsameelse blondiini Nancyga — tegelasega, keda 80ndatel mängis Maxi surnud ema.

"Bob and the Monster" (2011)

Nägus portreefilm post-punk ansambli Thelonious Monster lauljast Bob Forrestist, kes maadles nooruses uimastisõltuvusega, 90ndate keskel kõigi jahmatuseks mõnuainete tarvitamise lõpetas ning seejärel heatahtlikult teisi narkareid päästma hakkas, nende seas paljud tuntud muusikud. Mina tean Forrestist seetõttu, et mees juhib praegu koos dr. Drew Pinskyga (kes filmiski sõna võtab) meeleolukat podcasti "This Life", mida Drew fännina sageli kuulan. Ühtlasi osales Forrest nõustajana dr. Drew piinlikus reality-saates "Celebrity Rehab", mida dokfilmis täielikult ignoreeritakse. Thelonious Monsteri ajalugu jääb filmis üldiselt tagaplaanile, sest põhiteemaks sõltuvus ja selle ravimine, aga filmist leiab videosalvestusi bändi kunagistest kontsertidest, mis demonstreerivad, kui destruktiivselt selle ninamees uimasteid tarvitades käitus. Ükskord plaanis Forrest end isegi laval tappa. Praeguseks on temast saanud sootuks teistsugune mees, püüdes teisi hädas sõltlasi aidates lunastada minevikus tehtud väärsamme. Paraku kujunes Forresti missiooni lõpmatuks võitluseks tuuleveskitega, sest asendusravi, millesse tal endal usku pole, on nii tavapäraseks muutunud. Arstid, kel vähe kogemust, kipuvad määrama opiaadisõltlastele ravimeid nagu Suboxone, mis tekitavad sama ekstreemset füüsilist ja vaimset sõltuvust kui mõnuained, mida see on mõeldud asendama, ega lahenda tegelikult probleemi. Kuna sõltuvusravi teemal vahendab "Bob and the Monster" väärt informatsiooni, tasub dokumentaali vaadata igaühel, keda just antud teema huvitab.

2 kommentaari:

  1. "Pleasantville" meets "Friday the 13th". "The Final Girlsi" PG-13 reiting oli tõepoolest pettumustvalmistav. Samas oli film tehtud üllatavalt suure südamega ning suhe tütre ja ema vahel oli päris hästi välja mängitud.

    Taissa Farmiga näeb oma õega ikka väga sarnane välja. Huvitav mis oleks juhtunud kui kui Vera Farmiga oleks siin filmis ta ema mänginud? Nad on ju enne ema-tütart kehastanud.

    P.S: Enda lemmik uuematest eneseteadlikest õuduskomöödiatest on aga vist "Tucker and Dale vs Evil". Oled seda ikka näinud? Film mängis väga toredasti žanri klišeedega, ent jäi kahjuks suurema tähelepanuta. Linastus ka Eesti kinodes.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle see "Tucker and Dale" väga peale ei läinud. Kogu film oli nagu ühe nalja peale üles ehitatud, mis ennast ruttu ammendas.

      Kustuta