Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 3. august 2016

"Ghostbusters" (2016)

Ühtegi teist tänavust Hollywoodi filmi pole tabanud mürgisem sõim kui "Ghostbustersit", samanimelise armastatud 1984. aasta komöödia rebooti, kus tondipüüdjatena astuvad üles meie aja andekamad naiskoomikud. Olles originaali tulihingeline fänn, kurvastas mindki, et stuudio esialgne plaan toota kolmas osa teoks ei saanud, kuid halastamatu kurjustamine, mis Paul Feigi poolt kirjutatud-lavastatud rebootile osaks saanud, paneb mind kukalt kratsima. Halloo, Hollywood on mõttetute rebootide-uusversioonide tootmisele energiat raisanud juba ammu ega kavatse niipea lõpetada. Kui tunned, et modernne "Ghostbustersi" film täiesti uute tegelaste ja näitlejatega ei ole su aega ega raha väärt, siis jäta ta vaatamata ning ära väsita end hädaldamisega, et järjekordset lemmikut lapsepõlvest on kuritarvitatud. Ja paljusid kummastab, et uues "Ghostbustersis" püüavad tonte naised, justkui kehtestanuks 1984. aasta film seaduse, et see ainult meestel lubatud. Mis tähtsust sel on? Minu poolest võiks uues versioonis chihuahuad New Yorgis ilmutisi taga ajada, eeldusel et seda jälgida on lõbus ning kaasahaarav. Ehkki kindlalt teadsin, et reboot ei suuda konkureerida 1984. aasta "Ghostbustersiga", mu lemmikkomöödiaga üldse, olin kinno suundudes optimistlikult meelestatud. Mõtlesin: "Isegi kui film osutub peletavaks mädapaiseks, unustan selle ruttu ja tunded originaali suhtes jäävad endiseks."

Sony Pictures kindlasti kahetseb nüüdseks uue "Ghostbustersi" tootmist, sest ilmselgelt pole tegemist hitiga, aga loodetavasti teab stuudio sellest hoolimata, et mida iganes internetis sappi pritsivad nohikud ei arvaks, on käesolev reboot originaali suhtes lugupidav, siiras ning omamoodi värskendavgi, sest seekord on teatepulk särtsakatele naistele antud. Vähemalt nii leian mina. Ma ei saa öelda, et filmiga sajaprotsendiliselt rahule jäin, aga kohe kindlasti ei tundnud ma end põrgu väravate ees olevat, kui Kristen Wiig, Melissa McCarthy jt tunked selga tõmbasid ning tonte jahtima tõttasid. Kas see reboot oli vajalik? Ei, muidugi mitte, aga oleme ausad, väga suur osa Hollywoodi toodangust on ebavajalik. Alati, kui valmib järjekordne reboot või uusversioon, armastatakse öelda, et keegi ei palunud seda, mis on omamoodi loll argument, sest keegi ei palu üldse mingeid filme. Need lihtsalt ulatatakse meile lootuses, et kui peame neid piisavalt headeks, võtame need avasüli vastu ja soovime parimal juhul lisa. Vaevalt mul tuleb kunagi tuju uut "Ghostbustersit" uuesti vaadata — veel vähem regulaarselt vaadata nagu originaali —, aga suvise popkornifilmina on see täiesti adekvaatne ega tohiks solvata kedagi, kes ei vihka filme lihtsalt lolli põhimõtte pärast.

Mis mind uue "Ghostbustersi" puhul võlus: nii sisu kui üldise meeleolu poolest on see võimalikult lähedane originaalile. Selle asemel, et jätta muljet, nagu ta poleks 1984. aasta filmi kunagi vaadanudki ning püüdnuks oma suva järgi tondipüüdjad uuesti luua, näitab Feig jäljendamise teel, et armastab Ivan Reitmani klassikalist komöödiat siiralt. Rebootis on kõvasti viiteid vanale filmile ning mind lõbustas nende märkamine. Eriti kavalaks pidasin momenti, kus üks tondipüüdjatest, Erin (Wiig), keeldub sushirestoranist lahkumast ning klammerdub laua külge, kui temast kinni haaratakse, et naine tänavale tassida. Märgates, et taldrikud laual isegi ei liigu, kui Erin selle endaga kaasa tõmbab (nagu need oleks selle külge kleebitud), meenus mulle hetkega stseen originaalis, kus Venkman püüab hotellis uhkelt kaetud laua pealt piisavalt kiiresti lina ära tõmmata, et taldrikud ja klaasid oma kohalt ei liiguks.
Selliseid viiteid originaalile leidub uues "Ghostbustersis" ohtralt. Tegijad pidasid selgelt meeles, millised olid andekamad killud vanas filmis ning kasutasid neid ka oma versioonis, sageli natuke teistsugusel kujul. Kui Slimer, ümar roheline tont, originaalis hotellis ringi tuulas ning Venkmani üleni lögaseks tegi, siis rebootis ärandab ta tondipüüdjate auto ning leiab isegi pruudi. Ühtlasi tehakse nalja selle üle, et vahepealsete aastakümnete jooksul on üht-teist muutunud. Sotsiaalmeedia tõttu ei pea tondipüüdjad omale ise reklaami tegema, et newyorklased nende olemasolust teada saaks. Piisab ühe tonti kujutava video sattumisest YouTube'i, et tähelepanu saada. Ja uued tondipüüdjad, kitsikuses nagu nad on, ei saagi endale lubada tuletõrjedepoona kasutatud maja, mis oli nende eelkäijate peakorteriks, vaid peavad ennast sisse seadma Hiina restorani kohal. Ning jah, filmis tuleb juttu hiina toidust, mis viib jällegi mõtted originaalile, sest mäletatavasti tellisid seal tondipüüdjad viimase raha eest õhtusöögiks just seda ("This magnificent feast here represents the last of the petty cash"). Reedan, et rebootis näeb viivuks mõnda näitlejat vanast filmist, aga ausalt öeldes tundus see mõttetu punnitatud katsena fänne rõõmustada, olgugi et vahva tunne oli ühes stseenis tõredat taksojuhti näha ja taibata, et tegemist Dan Aykroydiga.

Mis mulje jätavad naiskoomikud, kes antud käsitluses tondipüüdjateks kehastuvad? Wiig ja McCarthy on mulle ammu peale läinud (olen suur "Bridesmaidsi" fänn, mis samuti Feigi tehtud), aga tõelise üllatuse valmistas kõige ekstsentrilisema tondipüüdja Jill Holtzmanni rolli mängiv Kate McKinnon. Viimase omapärane kehakeel vaimustas mind niivõrd, et jälgisin üksisilmi teda nagu pistrik, kui naine kaadris oli. Iga tema põgus naeratus, kulmukergitus või käeliigutus on pilkupüüdev. Nii andekad kui Wiig ja McCarthy ka poleks, jäävad nad täielikult McKinnoni varju, kes varastab šõu, nagu öeldakse. Kui peaksin nimetama ühe põhjuse, miks filmi tulevikus uuesti vaadata (mida ma vaevalt teen, nagu mainitud), oleks selleks McKinnon, sest ma pole kindel, et kõiki tema veidraid improvisatsioonilisi žeste märgata suutsin. Soovisin, et saaksin kuidagi filmi sisse minna, et tema kätt paluda — nii ebatavalist, aga cooli karakterit pole ma ammu Hollywoodi jandis kohanud.

Holtzmanni armastusväärse napakuse tõttu ei häirinud isegi reklaamiline stseen, kus nelik läheb kummitavasse Aldridge Mansionisse ning Holtzmannil on kaasas Pringlesi tops. Ausalt, nii häirivat product placementi pole ma ammu ühes filmis näinud, aga kuna Holtzmann on just sedalaadi tegelane, kes isegi tonte otsima põrutades kartulikrõpse mugiks, ei krigistanud ma Pringlesi logo nähes liiga ägedalt hambaid. Nagu originaalis, liitub tondipüüdjate rühmaga varakult mustanahaline, kes pole hariduselt teadlane nagu teised, aga erinevalt Winston Zeddmore'ist, keda huvitas ainult stabiilne palk, on Leslie Jonesi poolt mängitud Pattyst tõsiselt kasu, sest naine tunneb New York Cityt nagu oma viite sõrme. Ühtlasi on Leslie Jonesile antud vaimukaimad repliigid terves filmis. Kui üks tont metroorongi lipsab ja tondipüüdjad jälgivad seda tunnelisse kadumas, kostab Patty: "I guess he's going to Queens... he's going to be the third scariest thing on that train". Vanad "Ghostbustersi" fännid võivad pead vangutada, et tondipüüdjad sedapuhku naissoost on, aga võin garanteerida, et antud seiklus poleks mingil juhul lõbusam, kui neliku moodustaks mehed. Siis puuduks filmist ka McKinnon. :(

Kurvastaval kombel oli Patty kommentaar Queensi aadressil üks vähestest naljadest, mis mind muhelema pani, ja ma pole ainus. Istusin 4. reas, ülejäänud publikust eespool, ega kuulnud terve filmi jooksul kedagi naermas. Süüdi pole osatäitjad, kelle energia ja sarm on asendamatu. Kohustuslikud "Ghostbustersi" komponendid nagu talendikad koomikud, lahe relvastus, kirevad tigedad tondid, huilgavate sireenidega ECTO-1 ning New Yorgi võrratu miljöö on kenasti olemas ja filmi teenistuses, aga mida pole, on korralik stsenaarium. Liiga suur osa kestusest kulub magedatele naljadele (näiteks hakkavad tondipüüdjad politseiga vesteldes pikalt diskuteerima Patrick Swayze'i filmide üle), mistõttu jääb hõredaks ning segaseks lugu. Võib-olla olin liiga aktiivselt McKinnoni klounitamisele keskendunud, aga mina täpselt aru ei saanudki, mille vastu tondipüüdjad täpselt seisma peavad — teadsin vaid, et lugu kulmineerub võimsa lahinguga New Yorgi tänavatel, kui aktiviseerub tontide leegion. Otsustava möllu saabudes oli film mu jaoks ennast ammendada jõudnud. "Ghostbusters" pole kaugeltki suurepärane (kohati on see isegi ehmatavalt lohakas, sisaldades rohkelt continuity-vigu), aga vähemalt see asjatu reboot pingutab ja ma hindan seda. Oleks võinud hullemini minna! Mis siis, kui tondipüüdjatena astuks siin hoopis üles Seth Rogen ja tema sõbrad ning teeks enne tondijahti mugavalt kõssi?

3 kommentaari:

  1. Kuidagi valusalt tuleb jah enamusele tunnistamine, et see oli keskmine popkorni komöödia - ei midagi eriliselt jubedat tegelikult. Mulle muidugi meeldis, et naistegelasi sai actionkangelastena vahelduseks näha, aga see polnud ainuke põhjus - olles samuti üles kasvanud esimese filmiga, ei tundunud see mulle kuidagi esimese kahe filmi väärtust alandav. Holzmanni kätt paluks ise ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pärast kuulsin, et Holtzmanni tegelane peaks lesbi olema (nagu vist McKinnon päriselus), aga stuudio ei lubanud Paul Feigile võimalust seda filmis selgelt välja öelda. Imestasingi, miks ta ainsana ei paista absoluutselt huvitatud olevat nägusast sekretärist.

      Kustuta
    2. Ma ei ütleks, et ainult Holtzmann - Abby Yates ju väljendas imestus, nendest ühele sekretär väga peale läheb. Erin Gilbert tundus mulle selles mõttes veidi nagu Peter Venkman (had a soft spot for the ladies). Kuigi mul pole muidugi midagi selle vastu, et Holtzmann võiks olla lesbi. Samas mulle meeldis ta flirtiv mängulisus ilma otsese armastusloota (selliseid tegelasi võiks naiste ja meeste seas rohkem olla isegi, kes ongi lihtsalt kõigile ligitõmbavad - ma naisena veedaks ise ka rohkem aega Holtzmanniga kui sekretäriga). Muidugi vastuargument oleks, et neid kujutati kui karjäärikeskseid naisi, mis tihti filmides tähendab eraelu puudumist (ja vica versa).

      Kustuta