Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 2. august 2016

"Into the Forest" (2015)

Kui asuda "Into the Forestit" vaatama filmist suurt midagi teadmata, võib kohemaid tekkida küsimus, mis žanrisse see konkreetsemalt kuuluma peaks. Filmi alguses näeb Cat Poweri melanhoolse klaverimuusikaga täidetud stseeni, kus summutatud häältega inimesed niisama toimetavad, nagu tegemist oleks eriti rusuva draamaga. Järgmises stseenis passivad peategelased õhtusel ajal uhkes metsamajas ning mängivad futuristlike julladega, mis viitab ulmele, ja hetk hiljem, pärast ootamatut elektrikatkestust, komberdavad nad kottpimedas ringi, justkui oleks nad järjekordses trafaretses õudusfilmis. No kõige sobivam oleks öelda, et tegemist süngetoonilise ulmedraamaga ja seejuures seletamatult lummavaga. Luksuslikus metsamajas elavateks tegelasteks on vastavalt Ellen Page'i ja Evan Rachel Woodi poolt mängitud noored õed Nell ja Eva ning nende sõbralik hallipäine paps.

Film kujutab lähitulevikku, kus inimesed peavad püsiva laialdase voolukatkestuse saabudes hakkama ökonoomselt elama. Antud perekonnal pole põhjust paanitsemiseks, sest nad elavad ühiskonnast eemal metsas põhjalikult organiseeritud elu ning oskavad vältida konflikte võõrastega, kellel ei pruugi karmil kriisiajal kõige paremad kavatsused olla. Olukord raskeneb päevapealt, kui tüdrukud kaotavad isa, sest viimasel juhtub metsas mootorsaega kole õnnetus. Olles patriarhi mulda sängitanud ja end tühjaks nutnud, püüavad Nell ja Eva ruraalses keskkonnas sõltumatult hakkama saada, kuid ülesanne osutub arvatust raskemaks. Neid ootab ees sedasorti kitsikus, mida mõistab suurepäraselt näiteks Prismas töötav eestlane.

"Into the Forest", mille aluseks Jean Heglandi 1996. aasta romaan, on hiilgav näide kvaliteetsest Kanada filmitoodangust. See on imekaunis postapokalüptiline draama, kust avastab meelitavas koguses tasast meeleheidet, pilkupüüdvaid sümboleid ja puhast poeesiat. Võiks arvata, et aeglases tempos kulgev kurbmäng vaiksevõitu õdedest, kes saadavad päevi mööda nende kodu ümbritsevas looduses marju korjates, vanu koduvideosid vaadates, konserve loendades või puid lõhkudes, muutub silmapilkselt üksluiseks, aga nii nende argiaskeldusi kui harmoonilist miljööd on nii elegantselt kaadrisse püütud, et pilku on võimatu mujale pöörata... ja ärevust tekitab teadmine, et lugu võib ootamatult sünge pöörde võtta.

Filmi alguses on hirmsavõitu momente, näiteks kui perekond satub öösel kodu poole sõites relvastatud pättide otsa, kes neil napilt minna lasevad. Eriti halvaendeline on Nelli õudusunenägu, kus tema õde ründab pilkases metsas näljane loom. Pole raske ette näha, et kitsast, ent rahulikku elu elavad naised peavad iseseisvalt silmitsi seisma ohtudega, mille eest isa neid kaitsta püüdis. Õnnetus ei hüüa tulles. Unenägu lähebki kaudselt täide, kui seda kõige vähem ootaks, ning ehkki mind kummastas, kuidas film seksuaalset rünnakut ja selle tagajärgesid käsitleb, avaldavad niisugused koledad spontaansed sündmused ehmatavat mõju. Kas ja kui feministliku filmiga tegemist on, jääb igaühe enda otsustada — seda võib vaadelda nii tõsise statementina kui lihtsalt intellektuaalse draamana ellujäämisest. Minu kunagine suur crush Ellen Page ning Evan Rachel Wood, keda ma polnud juba tükk aega üheski filmis näinud, on siin äärmiselt toekad, mängides noori õdesid graatsiliselt ja tähelepanelikult. Ma ei kujuta kedagi teist nendes rollides ette. Režissöör Patricia Rozemal tasub edaspidi silma peal hoida, sest nii virtuooslikult lavastatud ingliskeelseid filme kohtab kaasajal harva.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar