Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 1. august 2016

John Carpenter - "Lost Themes II" (2016)

Kõigepealt sooviksin John Carpenterile õnne, sest (endisel) filmitegijal õnnestus võita pikaldane kohtuasi Luc Bessoni vastu. Viimane peab Carpenterile nüüd maksma umbes pool miljonit dollarit, sest kohus otsustas, et 2012. aasta "Lockout", mille tootis Bessoni firma EuropaCorp, plagieeris Carpenteri "Escape from New Yorkist". "Lockout" oli meelelahutuslik ulmemärul, mis sobis ideaalselt pitsa ja õlle kõrvale, aga sarnasused "Escape from New Yorkiga" olid ilmselged. Olles Carpenteri mitmes intervjuus tunnistamas kuulnud, et armastab tšekke saada, julgen arvata, et ära teenitud väike triumf tekitas temas suurt heameelt. Aga mitte Bessoni pätiteost ei tahtnud ma kirjutada, vaid Carpenteri stuudioalbumist "Lost Themes II", mis on kiiresti saabunud järg tema 2015. aasta "Lost Themesile", orgastilisele instrumentaalmuusika-albumile. Maestro on enda värsket tumedat elektroonilist heliloomingut kirjeldanud kui soundtracki filmi(de)le, mida ei eksisteerigi. Kuna Carpenter on karjääri algusest saati enda filmidele iseseisvalt muusika kirjutanud (erandid võib põhimõtteliselt ühe käe sõrmedel kokku lugeda), ei tulnud mehe otsus täiskohaga ainult muusikat salvestama hakata üllatusena, olgugi et ta õige varsti 70. sünnipäeva tähistab. Toredal kombel on "Lost Themes" perekondlik projekt, sest Carpenter improviseerib muusikat koos poja Cody ja ristipoja Daniel Daviesiga.

Küll aga üllatab, kui neetult lahe see muusika on, ja "Lost Themes II" osutus eelkäijast veelgi rütmikamaks, enesekindlamaks ja lihtsalt... radikaalsemaks. John Carpenteril tasub ainult süntesaatori taha istuda ja kohe sünnivad isuäratavad palad, mida mängitaks rännakul maailma lõppu. Jätkuvalt hämmastab mind, kui võimsalt ja loomulikult nii "Lost Themes" kui selle järg fantaasia tööle panevad — kes vähegi žanrifilme vahtinud, hakkab neid albumeid kuulates mõtlema kõikvõimalikele linateostele, kus sedalaadi muusika kõlada võiks. Distant Dream, Angel's Asylum ning Dark Blues, raevukamad lood plaadil, on ideaalsed näited, missugune taustmuusika peaks kõlama kõikides lahedates vägivaldsetes action-filmides või miks mitte videomängudes (ka Carpenter ise juhtub olema videomängude entusiast). Isegi minus kui instrumentaalmuusika suhtes ükskõikses inimeses tekitab "Lost Themes II" sügavat vaimustust — midagi vapustavalt ürgset, salalikku ja intensiivset on selle muusika juures. Vampiiridel on nüüd millegi saatel jahti pidada. Loodan, et "Lost Themes III" tulemata jää. Ütlen ausalt, et kui mul oleks valida, kas saada Carpenterilt veel üks originaalne film või stuudioalbum, valiksin ma viimase. Siis saan filmi ise ette kujutada...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar