Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 2. august 2016

Mida saab näha 11. tARTuFFil: "Janis: Little Girl Blue"

Linastub: 02.08 kell 19:00 Athena keskuses


Lähiaastatel on ilmunud järjest maitsekaid portreefilme niinimetatud 27 Clubi tähelepanuväärsematest liikmetest, ehk muusikutest, kelle elutee lõppenud 27 aasta vanuselt. Populaarseid artiste, kes just selles eas manalateele läinud, on kummaliselt palju, ja reeglina põhjuseks enamasti üledoos, enesetapp või kohutav õnnetus. Kasvavasse Wikipedia nimekirja sellistest artistidest lisandus ka Anton Yelchin, kes näitlemise kõrvalt aktiivselt kitarri mängis.

Mullu avaldasid nii filmi- kui muusikahuvilistele muljet "Amy", Asif Kapadia melanhoolne portreefilm Amy Winehouse'ist, millel õnnestus parima dokumentaali Oscar nabida, ning Nirvana mõjukast ninamehest Kurt Cobainist rääkiv "Cobain: Montage of Heck". Lisaks neile kahele meeldejäävale filmile valmis dokumentaal talendikast vabameelsest rokktähest Janis Joplinist, mis kannab pealkirja "Janis: Little Girl Blue" ning teeb kõik enda võimuses, et publikul tekiks sügav mõistmine, missugune oli verinoorelt surnud muusikalegend inimesena. Selleks on kaamera ette meelitatud kümned inimesed, kes Jopliniga kokkupuudet omasid, nende seas nt filmitegija D.A. Pennebaker (kes vändanud "Dont Look Backi", hiilgava muusikadokumentaali Bob Dylanist), kantrimuusika legend Kris Kristofferson ning ansambli Grateful Dead rajanud Bob Weir, aga ka Joplini õde-vend. Lisaks intervjuudele saab kuulda rokkmuusik Cat Powerit taustal (üsna ilmetult) ette lugemas kirju, mida Joplin kirjutas lähedastele, ning näha vanu põgusalt fotosid, postkaarte ja videolõike kontsertidest, kus Joplin esitas jumalikult laule, mida üks kriitik kord tabavalt meeleheitlikeks paaritushüüdudeks kutsus.

"Janis: Little Girl Blue" ei ole emotsionaalselt mõjuv nagu "Amy" ega nii kunstiliselt ambitsioonikas kui "Cobain: Montage of Heck", kuid võidab tähelepanu soojuse, tempokuse ning põhjalikkusega — omadustega, mis peaksidki olema portreefilmil sedavõrd tulise hingega rokkmuusikust. Tegemist on väga kiirelt liikuva dokiga, mis ei luba oma detailsuses palju hetki pilgutamiseks. Vaimustav, et režissöör Amy J. Bergil, kes varasemalt teinud dokumentaale väga morbiisetel teemadel (näiteks tema "Deliver Us from Evil" vaatles katoliku kiriku preestrit Oliver O'Gradyt, kes kuritarvitas umbes kaht tosinat last), õnnestus kokku panna nii energiline ja tundeehe film, olgugi et armastusväärne Janis oma parimatel aastatel hingusele läks. Tema häält, mille võimsust demonstreerib ideaalselt "Cry Baby", jäädakse arusaadavalt veel kauaks mäletama. Standardne, aga hästi tehtud siiras dokumentaal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar