Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 25. august 2016

Suur "Salatoimikute" maraton: S02E19 — "Død Kalm"

Hooaeg 2, osa 19: "Død Kalm"
★★★★★★★★★★

"Død Kalm" kuulub kiiresti ununevate episoodide hulka, mis isoleerivad peategelased võõrasse ohurikkasse paika, kus neil pole võimalik vajadusel abi kutsuda. Antud juhul on selleks kohaks kottpime surnukehadest kubisev laev USS Ardent. Need meeskonnaliikmed, kel aegsasti põgeneda õnnestus, näevad seletamatul kombel muldvanad välja ning agendid loodavad kohapeal välja selgitada, mis täpselt juhtus. Julgelt udusse maetud Ardenti pardale roninud, leiavad Mulder ja Scully end korraga täbarast olukorrast, sest ärandatakse nad kohale toonud laev. Mulder järeldab, et Ardentil võib aeg kulgeda meeletu kiirusega, mis tähendab, et ka teda ja Scullyt ähvardab oht mõne hetkega pensioniikka jõuda. Nagu mõned varasemad episoodid, kus julged agendid maailmast ära lõigatud on ning veidra anomaalia või organismiga kokku puutuvad (nt "Ice"), on "Død Kalm" mõnusalt atmosfääriline, aga muutub tobedaks hetkest, mil pea ees tundmatusse hüpanud tegelased samuti spontaanselt vananevad, sest näitlejad näevad grimeeritult pehmelt öeldes tobedad välja. Ja sündmuste õudsust arvestades ei tundu väetid Mulder ja Scully kaugelt nii hirmunud olevat kui peaks. Ühes eriti veidras stseenis annab Scully paarilisele purgi kollase kokteiliga, mille valmistas sardiinikonservist, sidrunist ja lumekera seest saadud veest (iseenesest kaval) ning Mulder tahab, et hoopis Scully selle ära jooks, kuna naiste keskmine eluiga on kõrgem ning seetõttu oleks Scullyl suurem šanss elus püsida, kuni päästma tullakse. Aga vähemalt tõestab see hetk järjekordselt, kui palju nad teineteisest hoolivad. Kuni peategelased tudikesteks muutuvad, on isegi põnev jälgida neid tontlikul kõduneval laeval ringi komberdamas. Muusikalgi on omapärane veealune kõla. Deus ex machinat kasutav vilets lõpp paneb pead vangutama, kuid kompensatsiooniks Scully meeldejääv kirjeldus vanast Norra legendist: "First the moon and the stars will be lost in a dense white fog, then the rivers and the lakes and the sea will freeze over. And finally a wolf named Skoll will open his jaws and eat the sun, sending the world into an everlasting night. I think I hear the wolf at the door." Vau! "Død Kalm" on ideeliselt huvitav, lähtudes suuresti Philadelphia eksperimendist (osas mainitakse ka Bermuda kolmnurka), aga teostuselt ja süžeeliselt jälle üsna problemaatiline.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar