Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 30. august 2016

"The Handmaiden" (2016)

"The Handmaiden" ("Ah-ga-ssi") on esimene koreakeelne Chan-wook Parki film üle väga pika aja, sest pärast isevärki 2009. aasta vampiirilugu "Thirst" otsustas väljapaistvamate Lõuna-Korea kineastide hulka kuuluv Park vändata oma esimese ingliskeelse filmi "Stokeri" näol, mis... nägi lahe välja, aga tekitas üksjagu segadust, olles läbini ebamäärane ning laialivalguv. Kes Sarah Watersi bestselleril "Fingersmith" põhinevat "The Handmaidenit" vaadates samamoodi segadusse sattuda ei taha, peaks filmi aktiivselt ja tähelepanelikult jälgima, sest lugu on üle keskmise kompleksne, koosnedes kolmest osast (nagu ka romaan) ning kätkedes endas kümneid keerdsõlmi. Kõrvalmärkusena tuleb öelda, et siit leiab kõige vaatemängulisema cunnilingust kujutava stseeni, mida lähiaastatel nähtud — kogu filmis valitseb vagur seksuaalne pinge, aga no sel hetkel vajus mul mokk suurest imetlusest sama töllakile kui kahel voodile viskunud iharal neiul kõnealuses stseenis.

Park lubab endale ulatusliku hoolikalt komponeeritud loo jutustamiseks kaks ja pool tundi, mis Lõuna-Korea filmi kohta on tegelikult suht standardne pikkus. Kui Watersi paljukiidetud kriminulli tegevus rullub lahti 19. sajandi Suurbritannias, siis ekraniseering viib jälle 30ndate Koreasse, režissööri kodumaale. Hämmastavast avarusest "The Handmaideni" puhul kõnelda ei saa, sest intrigantidest tegelased eesotsas taskuvargast teenijanna Sook-heega (kelle palkamisega narratiiv alguse saab) piiratakse üüratusse eraldatud maamajja, mille avaratest jaapani ja inglise stiilis ruumidest lahkutakse tavaliselt vaid selleks, et maja ümbritsevas roheluses jalutada. Olles muu hulgas vändanud paeluva põneviku mehest, kes röövitakse ja vangistatakse 15 aastaks kitsasse tuppa, kus ta päevast päeva pelmeene mugib ning seina põrnitseb (ehk "Oldboy"), tundis Park end kindlasti mugavalt, filmides järjekindlalt siseruumides, ja see ei mõju filmile isegi halvasti, sest maja interjöör on imekaunis — kunstnikutöö tundub täpne ning detailne. Hoopis üksikutel juhusatel kordadel, kui näidatakse teisi kohti, võib film kergelt võltsi mulje jätta, näiteks kui viibitakse merel seilava laeva tekil.

"The Handmaiden", kus kostüümid on siidjad ja kaunid ning ruumid intensiivselt dekoreeritud, näeb välja nagu kõrgeväärtuslik ajastudraama. Mis filmi aga tõeliselt paeluvaks teevad, on selle esileküündiv feminiinsus ja sensuaalsus, omadused, mis võlusid ka "Stokeri" puhul. Fookus on suuresti naistegelastel ja nende omavahelistel suhetel, sh seksuaalsetel, ja Park tekitab oma pealetükkivalt esteetilise, kuid pingsa käsitlusega vaatajas stimuleeriva piilumise ning avastamise tunde. Mehed on siin lihtsalt vuajeristid ja perverdid (veel hullemad kui mina!). Näidates erinevate tegelaste perspektiive, serveerib Park ehmatavalt suure mahlase tüki, aga need, keda vaevanud kaua nälg rikkaliku ja kaaluka kvaliteetfilmi järele, närivad kindlasti sama suure isuga nagu "Oldboys" näris peategelane elusat kaheksajalga. Magusalt meelelise õhustikuga "The Handmaiden" on lahedalt üles ehitatud ja meisterlikult lavastatud draama, mis tähelepanu ära teeninud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar