Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 18. august 2016

"The Man Who Knew Infinity" (2015)

"The Man Who Knew Infinity" on biograafiline draama, kus südamlikest menukitest "Slumdog Millionaire" ja "The Best Exotic Marigold Hotel" tuntud Dev Patel astub üles Srinivasa Ramanujanina, geniaalse matemaatikuna, kes tegi noorest peast sääred sünnimaalt Indiast, sest kutsuti Inglismaale Cambridge'i Ülikooli. Cambridge'is rabas unikaalne võõrsilt pärit iseõppija kõiki oma andekusega, sealhulgas professor G. H. Hardyt, kellest sai tema mentor ja sõber. Hardyt kehastab filmis veteran Jeremy Irons ning ühte Hardy kolleegi võrratu Toby Jones, nii et filmis näeb mitut kõrgelt hinnatud inglise näitlejat võrranditest latramas. Tegemist Robert Kanigeli samanimelise 1991. aastal ilmunud elulooraamatu maitseka ekraniseeringuga.

Filmi postril ilutsev julge väide, et "The Man Who Knew Infinity" on peaaegu igast küljest etem "Good Will Huntingist", ühest liigutavamast 90ndatel valminud draamast, vett ei pea, kuid neid on keeruline mitte omavahel kõrvutada, sest kumbki film räägib vaesuses üles kasvanud harimatutest noormeestest, kes omavad seletamatul põhjusel erakordseid matemaatilisi teadmisi. "Good Will Huntingis" on isegi stseen, kus Fieldsi medali laureaat Gerald Lambeau oma kunagise sõbra, psühholoog Sean Maguire'iga kokku saab ja talle Ramanujanist räägib, sest juhuslikult kohatud Will Hunting on sama briljantne. Vastupidiselt "Good Will Huntingile", mille paeluv tundeehe lugu pakub jätkuvalt palju naudingut, on "The Man Who Knew Infinity" kuiv, pikaldane ning ühetooniline draama, mis ei rakenda osatäitjate võimeid maksimaalselt ning kipub hämmastavaid imesid korda saatnud Ramanujani hüsteerilise tossikesena kujutama. Sedasorti filme nimetan ma "kaminafilmideks", sest mitmed vestlused toimuvad põleva kamina ees (boonuspunktid, kui näeb teeserviisi ning kuuleb tasast klaverimuusikat).

Jeremy Irons, kes on harilikult huvitavaim siis, kui kehastab moraalselt ambivalentseid või suisa koletuid tüüpe, mõjub Hardyna üpris puiselt, mängides heatahtliku professori rolli püsiva vaoshoitusega. Dev Pateli pole ma kunagi imetlusväärselt võimekaks näitlejaks pidanud ja käesolevas filmis ei suutnud kleenuke noorsand mind ümber veenda. Film ei võimalda Patelile kahjuks ruumi ega vabadust end tõestada, surudes ta istuma paberitega kaetud laudade ette või kitsasse voodisse, kus Ramanujan sageli nutab, tundes kohutavat koduigatsust. Ramanujani süvenev kahetsus lähedastega hüvasti jätmise ning kodumaalt lahkumise pärast on loo üks kindlalt intrigeerivaid külgi (eriti kui mees spontaanselt haigestub), aga üldiselt vaevab "The Man Who Knew Infinityt" sama probleem, mis mitmeid teisigi tõsilool põhinevaid draamasid: lugu kulgeb üsna ettearvatavalt.

Kuna ma käesolevat filmi juba "Good Will Huntinguga" paratamatult võrdlema hakkasin, toon välja ühe põhjuse, miks Will Hunting imestust äratab: tema geniaalsus avaldub sammhaaval. "The Man Who Knew Infinityt" vaatama hakates juba tead, et tegemist geeniusega, kelle töö Cambridge'i Ülikoolis hakkab vaimustama kõiki oma sügavas surematus originaalsuses (nagu Hardy seda kirjeldab) ning tunnustust leiab. Kuna film ei selgita pädevalt, mida imetabast ja inspireerivat Ramanujan täpselt suudab või miks see nii haruldane on, ega sea teda kontimurdvate probleemide ette, ei kutsu see kaasa elama. "The Man Who Knew Infinity" ei suuda konkureerida teiste lähiaastatel ilmunud eluloofilmidega erilistest 21. sajandi mõtlejatest (nagu omanäolise struktuuriga "Steve Jobs" või psühholoogiliselt paeluv "The Imitation Game"), mõjudes igavamalt kui keskmine matemaatikatund (šokeeriv uudis: ma olen humanitaar). Viisakas ja intelligentne, aga nukralt vähepakkuv draama, mille lõppedes end targemana ei tunne.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar