Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 4. august 2016

"The Neon Demon" (2016)

Kunagi ammu, kui olin särasilmne põnn ja mitte ööpäevaringselt arvuti taga istuv apaatne alkohoolik nagu praegu, tegin ma veidi modellitööd. Olin isegi ühe Rootsi Anttila kataloogi kaanel! Mäletan vaid, et kuigi sellega kaasnes kõvasti molutamist ja riiete vahetamist, ei mõjunud kaamera ees poseerimine väsitavalt ning sain omapärase kogemuse. Päikesekuuma Los Angelesse elama asunud kaunitaridel, kes unistavad rahvusvahelisest edust modellidena, paraku nii mugav pole: kõnnak nõuab harjutamist, täiuslikkuse saavutamiseks peab otsima abi kirurgidelt, nii fotograafid kui agendid võivad käituda nagu viimased tõprad ning alati ähvardab oht, et suvalisest kaugest väikelinnast ilmub kohale palju rabavam linnuke, kes täpselt sama motiveeritud ning nullib ruttu teiste šansid läbi luua, sest tema juures on midagi loomupäraselt erilist. "The Neon Demoni" keskmes oleva teismelise blondiini Jesse juures on midagi loomupäraselt erilist. Seda ei saa keegi ignoreerida, kui tüdruk inglite linna saabudes modelliagentuuride vahet jooksma ning kähku tähelepanu tõmbama hakkab. Ambitsioonikad Los Angeleses töötavad modellid suhtlevad omavahel sõbralikult, kuid ei saa niivõrd konkurentsitihedas maailmas päriselt sõbrad olla. Kuigi nad näevad välja nagu nukud, varitseb ohtra kosmeetika all midagi deemonlikku. Jesse, naiivne uustulnuk, ei kujuta ettegi, kui näljased ja kadedad ta rivaalid sisimas on ning milline relv on ta perfektsus.

Kunstiliselt väljapaistvaid, aga üha sisulagedamaid filme väntava enfant terrible'i Nicolas Winding Refni "The Neon Demon" on hüpnootiline ja heas mõttes kummastav õudusdraama, millel modellindusest ebatavaliselt õõvastav nägemus. Oleksin võib-olla nördinud, et saatsin hilisõhtu mööda saatanlike bitchide seltsis, kes end sihilikult näljutavad ja tonnide viisi meigitarbeid omavad, aga Refn, vana virtuoos, serveerib seda lugu nii ahvatlevalt, et päriselt igav ei hakka. "The Neon Demon" on põhimõtteliselt kirju davidlynchilik arthouse-versioon Paul Verhoeveni kurikuulsast "Showgirlsist". Erksad kaleidoskoopilise kiirusega vahelduvad värvid, sensuaalne elektrooniline muusika ning nõiduslikud naised moodustavad meeliköitva kompoti, ja nagu Refni loomingut tundev inimene eeldada võib, leiab filmist sadistlikke stseene, mis võivad mõneks ajaks kummitama jääda. Nende vajalikkus on omaette küsimus — Refn armastab lihtsalt šokeerida ning teeb seda veetlevat kurjuse tantsu juhtides ehmatavalt räigeid samme. Mida jõledamaks lugu läheb, seda tobedamaks see paraku muutub.
"The Neon Demon" on visuaalselt veelgi väljenduslikum kui Refni eelmised filmid — operaator Natasha Braier oli suurepärane leid — ning väärib vaatamist peene isikupärase teostuse pärast. Seda vähemalt juhul, kui sind ei frustreeri edevad napi tegevustikuga autoritööd, mis pildikeele poolest lähedasemad muusikavideole kui mängufilmile. Küll aga käsitleb see groteskne muinasjutt üpris ühekülgselt niigi ammu ära nämmatatud teemat. Miks peaksime hoolima just Jesse'ist, süütust roosist, keda vampiirilikud L.A. libud loomuliku ilu pärast kadestavad, kui ta on lihtsalt üks tuhandetest? Ja kas tegelikult on ta üldse on haruldaselt kaunis? Ära saa valesti aru, Elle Fanning on isegi meigita veetlev, aga mina vaatajana ei näinud seda pimestavat sünnipärast ilu, millest kõik filmis ihaleval toonil kõnelevad ja mis Jesse'i hukatusse viib, ega tundnud, et neiu veteranide kõrval nii vägevalt välja paistab. Kas kõiki verinoori neitsilikke tüdrukuid imetletakse nagu Jesset, kui nad Los Angelesse kolivad? Irooniline, et välimuselt hurmavad naised nagu Gigi, keda mängiv Bella Heathcote on jalustrabavam kui Fanning, tahavad välja näha nagu Jesse, olgugi et ei jää talle tegelikult alla ning nutavad sisimas olematute iluvigade pärast. Küllap see nii mõeldud ongi. Kuigi Fanning oma õrna naturaalse oleku tõttu Jesse'i rolli hästi sobib, mõjub ta tõtt-öelda päris ilmetult, ja algusest peale pakkus perversset naudingut teadmine, et tüdruk selles džunglis, kus kostub lakkamatu kontsaklõbin, abitult nahka pistetakse. Ta on täiuslik ohver, rumal ning kaitsetu. Ma ei tahtnud, et ta pääseks ja tundsin end selle pärast halvasti.

Selgeks kitsaskohaks on kohmakavõitu dialoog, mis pärineks kui laisast koolinäidendist. Ma tean, et Refni ei tunta hiilgava stsenaristina, aga "The Neon Demoni" teksti oleks ta võinud küll ilmekamaks ja teravamaks lihvida. Nähtavasti oli autor keskendunud võimalikult silmatorkavate kleitide valimisele, mida Elle Fanningile selga toppida. Tõsist piinlikkust tekitas üks Jesse'ile esitatud küsimus: "What's it feel like to walk into a room? It's like in the middle of winter... You're the sun." Õnneks domineerib filmis Cliff Martinezi imposantne rütmikas muusika ja mitte jutuvada. Ideeliselt on "The Neon Demon" küllaltki ebaoriginaalne ja habras linateos, mis halvimal juhul võib täiesti naeruväärse mulje jätta. Pildiliselt see aga tõepoolest lummab, mõjudes vaheldumisi kauni ja koletu unenäona, millest ärgates tundub füüsiline ilu mõneks ajaks äärmiselt petlik. Kui kuulsin veidi enam kui aasta eest intrigeerivat uudist, et Nicolas Winding Refn väntab õudusfilmi modellidest, kujutasin ma täpselt midagi nii hõrgutavat ette; seda nähes aga mõistsin, et tema hõrgutiste toiteväärtus muutub aina madalamaks.

2 kommentaari:

  1. Sisukas kokkuvõte, film plaanis kindlasti vaadata. Edevad napi tegevustikuga autoritööd mind üldiselt ei frustreeri, seega kartusi ma endale peale ei pane.
    Kuidas sulle Refn'i teised tööd on meeldinud?
    "Drive" oli muidugi peach kogu oma salapära, tumeda vaibi ja fantastilise soundtrackiga. "Only God Forgives" ei töötanud selles võtmes. Mul hakkas igav ja see poolteist h venis nagu kaamlitatt.
    Olen võtnud ette "Pusher"i triloogia ja vaadanud ära esimese filmi, mis oli väga värskendav elamus. Minimalistlik, kuid tundsin kuidas lugu hoidis peos ja lõpus mõtlesin vaid, mis saab edasi.
    "Bronson" on mul samuti olemas, kuid selleni jõudnud pole olenemata ka mind tabanud Tom Hardy kultusest ("Locke", "Warrior").

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaata jah! Omaette delikatess ja üks provokatiivsetest stiilsetest horror-filmidest, mis vaajates väga vastakaid arvamusi tekitab. Ei pruugi meeldida, aga kogemuse võrra rikkam mingil määral.
      Pole tohutu Refni austaja, aga hea meel, et tegutseb temasuguseid autoreid, kellel oma käekiri ja oskus publikuid kihama panna. Ma üks vähestest, kes peab "Only God Forgivesi" paremaks kui "Drive'i". Oli kuidagi julgem ja omanäolisem film ning Gosling mõjus hetkiti tõesti hirmsalt.
      "Bronson" on päris lahe! Kiiksuga vanglafilm. Pärast vaatamist tekkis suur huvi päris Bronsoni kirjutatud raamatutega tutvuda, aga pole mahti saanud.

      Kustuta