Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 18. september 2016

"31" (2016)

Kui organisatsioonil nimega Clowns of America International tekkis mõistetavalt probleem seriaali "American Horror Story" 4. hooajas figureerinud psühhootilise klouni Twistyga, siis kindlasti äratab CoAI punase ninaga liikmetes suurt viha ka "31", Rob Zombie ootuspäraselt hullumeelne õudusfilm, kus viit lõksu püütud jobu püüavad poole ööpäeva jooksul brutaalselt külmaks teha mõrvarlikud klounid, üks haiglasem kui teine (nende sekka kuulub isegi kääbusest nats!). Põhimõtteliselt on "31" näol tegemist Rob Zombie versiooniga "The Running Manist" ja olgu öeldud, et see on nii Zombie nägu kui üldse olla saab. Kas ja kui palju film korda läheb, sõltub suuresti sellest, kui tugevalt vaataja hea maitse piire ületava filmitegija harjumusi tolereerib. Kas või tema harjumust panna igasse oma filmi abikaasa Sheri Moon Zombie, kelle näitlemisoskused pole just säravad.

Alates kurioosse debüüdi "House of 1000 Corpses" väljatulekust on Zombie püsivalt olnud üks vastuolulisemaid õudusžanris tegutsevaid režissööre — mõned suhtuvad tema loomingusse kui nilbesse ebainimlikku rämpsu, mis mõjuvad umbes sama meeldivalt kui düsenteeria või prükkari hingeõhk, teised jälle peavad teda tõeliseks visionääriks, kes oma haiglase fantaasiaga järjepidevalt üllatada oskab. Eks neid vaidlusi Zombie filmide teemal ole regulaarselt ette tulnud — kuigi tema uusversioon "Halloweenist" nüüdseks pea kümme aastat vana, satun vahel ikka teiste õudusfilmide fännidega selle väärtuste ja kvaliteedi üle diskuteerima.

Kuuludes isiklikult lojaalsete Zombie austajate hulka (olgu siinkohal märgitud, et tema muusikast ei hooli ma küll karvavõrdki), ootasin enam kui kaks aastat kustumatu huvi ja uudishimuga ka käesolevat teost, mille tegemiseks kogus kollionust kineast muuseas raha ühisrahastusplatvormil FanBacked, nii et ühegi stuudio käsi seekord mängus pole. "31" on kõige krõbedam ja kirjum Rob Zombie film seni ja see pole kahjuks mõeldud komplimendina — nii kuradi kurnavalt mõjub see groteskne tsirkus, kus mootorsaagide mürinast, valukarjetest ja tegelaste vulgaarsest mölast moodustub karistav kakofoonia, ja visuaalselt on film nii neetult eemaletõukav, et tahaks kogu ülejäänud päeva vannis toibuda ning ära põletada riided, mida vaadates kandsid.

Süüdistada Zombie filme räpasuses on muidugi nagu süüdistada taevast sinine olemises, aga "31's" keerab mees vindi nii ekstreemselt üle, et lõpptulemus pole mingist otsast fun. Zombie on muidu laia silmaringiga mees, kelle siiras armastus vanade õudusfilmide vastu paistab jätkuvalt välja (ühes meeldejäävalt tobedas stseenis põrutab sadistlikuim kloun Doom-Head pimedas toas üht pesemata välimusega prouat, karjudes hüsteeriliselt ja vahtides telekast... Murnau "Nosferatut"!), aga tema enda omad on läbi aastate läinud üha sisutumaks ja lollimaks, ükskõik kui palju stiilseid detaile mees nendesse ei kuhjaks. Dialoog on filmis lihtsalt naeruväärselt banaalne ("What's sicker than fucking a pregnant bitch? Getting a blowjob from a baby"), tegelased ropusuised karikatuurid ning kaameratöö amatöörlik. Zombie pidanuks palkama tema vaieldavalt parimad filmid "The Devil's Rejects" ja "Halloween" üles võtnud Phil Parmeti.

Eks sisutühjus ole õigupoolest "31" fundamentaalseks probleemiks — natuke seletust toimuvale ei teeks ju paha. Filmi lõppedes jääd õlgu kehitades imestama, et miks ma selles vängelt haisvas prügihunnikus siis poolteist tunnikest püherdasin? Et mitte täiesti negatiivne olla, kiidaksin üht osatäitjat: Doom-Headina üles astuvat Richard Brake'i, kes tõestab, et hoopis tema võinuks "Suicide Squadis" Jokerit mängida — mulle ajas ta kananaha ihule juba must-valges sissejuhatavas avastseenis, kus ta laialt naeratades kaamerasse põrnitseb, nägu verega kaetud, ja pika monoloogi esitab (ainus vähegi loominguliselt kirjutatud osa kogu filmis).

"31" pole sama tüütult uimane nagu Zombie eelmine mängukas, saatanakummardajatele imponeerivast sümboolikast kubisev arthouse-film "The Lords of Salem", aga stiilne ja jõhker adrenaliinipomm, mida ta iseenesest ju olla võinuks, ka mitte. Mõte Rob Zombie tehtud õudusfilmist, kus maniakaalsed klounid inimestele jahti peavad, tundus äge kuni selle nägemiseni. Nüüd olen jõudnud kindlalt arusaamisele, et midagi nii lahedat kui 2005. aasta "The Devil's Rejects" ta rohkem ei vänta. Vähemalt muusika on tema teostes jätkuvalt vinge — kuna tegevus toimub 70ndatel, kõlab siin mahedat klassikalist rokki, mis muu lärmi kõrval mõjub väga rahustavalt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar