Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 7. september 2016

"Café Society" (2016)

Kuskil märkasin tabavat tähelepanekut, et kolm asja on elus kindlad: surm, maksud ja uus Woody Alleni film igal aastal. 2016. aastal on väsimatul vanameistril ette näidata "Café Society", filigraanne ajastudraama elust 30ndate Hollywoodis, mille uhke glamuurse fassaadi taga pesitseb tühjus. Seda taipab ruttu suurde juudi perekonda kuuluv Bobby-nimeline noormees, kes kolib kodulinnast New Yorgist Hollywoodi lootuses, et agendist onu Phil talle tööd pakub. Hollywoodis, kus šampus ojadena voolab, kõikjal mahedat džässmuusikat kuuleb ning räägitakse õhinal galantsetest filmitähtedest nagu Joel McCrea või Bette Davis, armub kohmetu Bobby onu sekretäri Veronicasse, oskamata aimata, et onu petab enda abikaasat sama tüdrukuga...

Heites pilgu ajastusse, mis teda ilmselgelt paelub, loob Woody väga naturaalselt mõjuva pildi Hollywoodi koorekihi luksuslikust elust. Visuaalselt on "Café Society" üks elegantsemaid filme, mille kiitsakas neurootik kunagi lavastanud — kunstnikutöö, valgustuse, kostüümide, operaatoritöö jm üle on võimatu vinguda. Vahepeal mõjub rahulikult sädelev "Café Society" sama silmatorkavalt kui Baz Luhrmanni ekstravagantne "The Great Gatsby", mis on loomulikult kordades kallim film, aga selgelt sai ka Woody sedapuhku tublimalt kulutada kui tavaliselt. Kiitus kõigile, kes ränka vaeva nägid, et luua võimalikult reljeefne ja kujukas ajastupilt, sest vastasel juhul poleks filmil üldse midagi huvitavat ette näidata. Woody pole teadupärast tuntud komplekssete narratiivide poolest, aga kentsakast armukolmnurgast jutustav "Café Society" kulgeb isegi tema kohta üle mõistuse igavalt, olles huvitatud rohkem keskkonnast kui karakteritest. Kummaline nii öelda Woody filmi kohta, aga lavastuslikult on "Café Society" tunduvalt tugevam kui stsenaarselt.

Tehniliselt eeskujuliku filmi taset tõmbavad alla osatäitjad, kes äratavad suvalistes Hollywoodi teostes rohkem sümpaatiat. Allenlike tunnusjoontega Bobbyt ja rahulolematut Veronicat mängivad vastavalt närviline makaron Jesse Eisenberg (näitleja, kellest hakkan väsima) ning Kristen Stewart, kes on vahelduseks lahti saanud valulikust näoilmest, nagu ta oleks teel abordikliinikusse, aga näitlejana jätkuvalt võimetu, ja filmi mahedas kuldses valguses näeb tüdruk välja nagu zombi. Kõlab julmalt, aga ma lihtsalt ütlen, nagu asjad on. Kujutasin teda jälgides ette, mida olnuks nõus ohverdama tuhanded palju talendikamad tüdrukud selle rolli saamise nimel, aga millegipärast leidis Woody, et just Stewart on parim kandidaat kehastama daami, keda ülikonnas jõukurid kustumatu ihalusega seiravad ja igaveseks oma embusse soovivad, nagu Bobby ja Phil. Kuigi Eisenberg ja Stewart pole teineteisele võõrad, olles varasemalt koos mänginud nii "Adventurelandis" kui "American Ultras", ei paku nende koosmäng siin pinget. Hulga võluvamad on teised naised, kellega Bobby filmis läbi käib, nende seas juhuslik kogenematu lõbutüdruk ning samuti nime Veronica kandev kaunitar, keda kehastava Blake Lively soojus tundub Stewarti kuivuse kõrval lausa imena.

Melanhoolselt minevikku vaatav "Café Society", mis mõtiskleb allenliku teravusega oleluse üle ning rabab jalust elegantsiga, tuleb vähemalt rohkem südamest kui autori eelmised kaks filmi, sapine "Irrational Man" ja "Magic in the Moonlight". Kui aga mõelda Woodyst kui heast sõbrast, kellelt iga aasta erineva kingituse saab, peab nentima, et seekord ulatab ta imekauni karbi, mis osutub tühjaks. Armastus peaks tunduma võimsam ja kaotus traagilisem. Käesoleval kümnendil, paistab mulle, on Woody oma suurepärased teosed juba ära teinud ja nüüd saamegi järjest keskpäraseid.

4 kommentaari:

  1. Suurepärane ülevaade, mis kinnitab juba peas olnud mõtet, et see aasta Woody kinki vastu võtma ei hakka. Tänks Ralf.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Unustasin märkida, et mulle tõenäoliselt oleks film pigem meeldinud, kui see oleks vähemalt naljakas olnud, aga tabavat huumorit nagu polnudki. Ja ülejäänud publik oli selgelt samal nõul, sest keegi suurt ei muhelenud. Mäletan, kuidas "Midnight in Paris" saali järjepidevalt lõkerdama pani.

      Kustuta
    2. Ausalt öeldes pole Woody filmid minu pilku kunagi pööranud ja ta igaaastane üllitis jõuab minuni pigem läbi juhuse kui ootuse. Olen vist näinud ca 6 tema filmi ja "Midnight in Paris" oma loomingulisuses on ka minu jaoks tema stand-out. Järgneval aastal nähtud "To Rome with Love" oli aga sisutühi saast.

      Okei "Match Point" oli huvitav tegelikult, "VCB" oli suhteliselt mittemidagiütlev, millest vedasin läbi ainult tänu movie night and chillile. Ta 90-ndate filmidest olen näinud "Celebrity", mis jäi meelde kui kaootiline jura (except Leo scenes) ja varasematest ainult "Manhattan", mis oli justkui poolteist h peavalu.

      Ehk peaksin võimaluse andma tema tituleerituimale, prouale "Annie Hall" ?

      Kustuta
    3. "Annie Hall" ja "Manhattan" on jah maasikad. Endale meeldivad kõige enam ta süngemad filmid. "Husbands and Wives" on eriline lemmik.

      Kustuta