Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 1. september 2016

"Central Intelligence" (2016)

Esiteks olgu märgitud, et komöödia "Central Intelligence" tõlkimatu reklaamlause väärib oma geniaalsuses tõsist tunnustust: "Saving the world takes a little Hart and a big Johnson"! Kes selle välja mõtles, peaks saama mingisuguse autasu. Ei välista, et filmi peaosadesse valitigi konkreetselt Kevin Hart ja Dwayne Johnson, et seda reklaamlauset kasutada saaks. Kui Dwayne Johnson keeldunuks filmis osalemast, oleks ilmselt järgmisena Don Johnsonile traati tõmmatud. Arvestades, et Dwayne Johnsoni nimi seisab nüüd esimesel kohal Forbesi nimekirjas enim teenivatest näitlejatest, võib muidugi järeldada, et kauni naeratusega musklimees ei keeldugi ühestki vähegi magusast pakkumisest. Raha sissevool ei aeglustu Johnsoni jaoks selgelt niipea, sest ta on seotud rohkemate projektidega kui kahe käe sõrmedel kokku lugeda jõuab. Loomulik karisma ja atleetlik välimus on endise profimaadleja Hollywoodis ütlemata kõrgele upitanud ning empiiriliselt julgen öelda, et ta sobib kõige paremini koguperefilmidesse ja komöödiatesse.

"Central Intelligence" kuulubki buddy comedy žanrisse, rääkides kahest sellist, kes olid kooliajal täielikud vastandid ja on seda ka aastakümneid hiljem, kui baaris kohtuvad, õlled tellivad ning nostalgiliselt vanu aegu meenutama hakkavad. Kääbuskasvu koomiku Kevin Harti poolt mängitud Calvin oli keskkoolis populaarne musterõpilane, Bob (Johnson) jälle ülekaaluline möku, kelle vastu koolikaaslased üle mõistuse julmalt käitusid. Kui mehed 20 aastat hiljem kohtuvad, on Bob nii kõvasti muutunud, et Calvin ei tunne teda esialgu äragi — tänu ohtrale treeningule on kunagine rasvarull saanud jõujuurikaks, kellele kõik kaunid preilid ligi ajavad. Calvin keskiga paraku ei naudi, sest tema abielu on karidele jooksmas ning karjäär ei edene. Taaskohtumine oma mojo leidnud Bobiga muudab Calvini halli rutiinse elu üleöö hullumeelseks, sest tuleb välja, et jõumees töötab luureagendina ning tahab tülpinud kontoriroti tõmmata pöörasesse eluohtlikusse seiklusesse, olgugi et nad alles uuesti kohtusid.

Kes mingil põhjusel fantaseerinud on, missugune Dwayne Johnson välja näha võiks, kui oleks aastaid jõusaalis rassimise asemel tonnide viisi rasvast toitu sisse kühveldanud, siis filmi avastseen, kus noort trullakat Bobi alandatakse, annab võimaluse teada saada. Mis imetrikiga Heraklest mänginud endine profimaadleja pekirulliks moondati, ma täpselt ennustada ei oskagi, aga kui tegemist nn fat suitiga, peaks film saama parima grimmi kategoorias Oscari nominatsiooni, täpselt nagu see õnnestus kunagi mõrvarlikult halval komöödial "Norbit" Eddie Murphyga peaosas. Porgandpalja paksu Johnsoni näeb mäletatavasti ära ka treileris. Küll aga ei reeda treiler, kui kahtlustäratavalt veider Bobi tegelane päriselt on. Mehe kiiksud hakkavad avalduma hetkest, kui Calvin teda üle 20 aasta trehvab ning aimu saab, millega endine koolivend vahepealsete aastate jooksul tegelenud on. "Central Intelligence'i" treilerit nähes võib tekkida tunne, et oled kogu filmi ära näinud, aga tegelikult tekib loo kulgedes Bobi kohta terve rida küsimusi, millele vastamisega meelega viivitatakse. Kuigi Bob annab luureagendi mõõdu välja küll, pole selge, kas ja kui palju ta üldse tõtt räägib. Halvimal juhul võib ta üldse püstihull olla — selline kahtlus tekkis mul juba täitsa alguses, kui ta Calviniga baaris olles rääkis vaimustusest ükssarvikute vastu ja... pilkas Taylor Swifti (ükski terve mõistusega inimene ei teeks nalja ühe talendikama 21. sajandi sooloartisti üle!). Nagu "Pain & Gain" juba tõestas, mängib Johnson hiilgavalt lihtsameelseid ja/või nupust nikastanud tüüpe.

Mis täpselt välja tuleb, ei hakka ma reetma, aga kahe peategelase suhtedünaamika on võrdlemisi huvitav ning esialgu ei teagi kindlalt, mida uskuma peaks, nii et põnevuse täielikust puudumisest rääkida ei saa. Mida selgemaks muutub, mis suunas niigi üheülbaline lugu tüürib, seda igavamaks see jant paraku muutub. Tahes-tahtmata hakkad mõtlema, et "Central Intelligence" mõjuks hulga särtsakamalt, kui oleks näiteks sügavalt nihilistlik ja verine, sest külmaverelisus annaks Bobile juurde teatavat teravust, mida film kangesti vajab. Amokki jooksev tapamasin, kes armastab "Sixteen Candlesit" ja Spice Girlsi — see kõlab juba päris muhedalt. Mitte et mulle ei meeldiks üldse, kuidas Johnsoni tegelane kirjutatud on, aga talle oleks vaieldamatult saanud palju radikaalsema natuuri anda.

Stuudio soovis aga selgelt toota märulikomöödia, mida sobib kogu perega vaatama põrutada ja selles pole tingimata midagi häbiväärset, aga "Central Intelligence'ist" puudub see "eriline komponent", mis päästaks ta keskpärasusest. Nagu nosiks friikartuleid, mida pole kuhugi kasta. Väga erinevat kasvu Hartil ja Johnsonil jagub keemiat küll ning kummalegi on kirjutatud muhedaid nalju, aga stsenaarium sunnib neid kahtlaselt palju lahus olema, mistõttu napib kogu filmi vältel lahedat hulljulget koostööd. Üht väiksemat osa mängib siin "Breaking Badi" Aaron Paul, aga viis minutit pärast filmi nägemist oled unustanud, et selles üldse nägu näitas — nii teisejärguliselt mõjuvad kõik kõrvaltegelased. Klišeesid on kuhjaga, meeleolukat actionit minimaalselt, süžee vaevu kompetentne ning parimad killud leiab lõputiitritele eelnevast blooper reelist, mis Hollywoodi komöödiate puhul on naeruväärselt sage nähtus. Turvaline nagu ta on, jätab film kasutamata lugematud soodsad võimalused üllatada, jäädes naiivselt lootma ainult väikese Harti ja suure Johnsoni karismale ning tulemus on kurvastavalt kasin. Kahju, sest igasugu buddy comedyd mulle passivad. Soovitaksin seda tüüpi teostest "Running Scaredi", mida justkui eriti ei teata. Ja ma ei mõtle seda haiglast põnevikku, kus Paul Walker ja pedofiilid on, vaid 1986. aasta filmi Billy Crystaliga — vaat see pani mind hüsteeriliselt naerma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar