Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 2. september 2016

"De Palma" (2015)

Psst, filmisõbrad! Valminud on täispikk retrospektiivne dokumentaal kõrgeandelisest kineastist Brian De Palmast, kes vändanud kuulsad meistritööd "Carrie", "Scarface", "The Untouchables", "Carlito's Way" jt. Lavastaja ise vestab üksikasjalikult oma pikast karjäärist, jagades järjest informatsiooni kõigi oma seniste filmide kohta. Kuna jutu kõrvale näidatakse vaadeldavatest filmidest tähelepanelikult valitud katkendeid, pakub "De Palma" väärtuslikku ülevaadet mõjuka režissööri rikkalikust loomingust, ja kes sobikski paremini seda lähemalt tutvustama kui autor isiklikult.

De Palma on pandud istuma suvalisse tuppa kamina ette ning jätab kange kehahoiakuga mulje, nagu eelistaks kuskil mujal olla, aga jutt ei takerdu. Jälgida De Palma 60ndatel alanud karjääri edenemist on paeluv ainuüksi põhjusel, et tema oeuvre on nii mitmekülgne — loomingulise kaameratöö ja hitchcockilike lahenduste poolest tuntud režissöör on teinud psühhodraamat, ulmet, õudust, gängsterifilmi, sõjafilmi, muusikali jne. Ta lõi isegi Bruce Springsteeni "Dancing in the Darki" muusikavideo, kus kuulsaim New Jerseyst pärit rokkar verinoore Courteney Coxiga tantsu lööb.

Konstruktsioonilt on "De Palma" sedavõrd lihtne, et kui lavastaja nõustunuks sama juttu rääkima mulle, oleksin doki samahästi ise valmis teha võinud, eeldusel et mul olnuks kaamera härra filmimiseks ning torrentiga tõm poest ostetud kõik tema teosed, et neist sobivad katkendid välja lõigata. Aga "De Palma" teinud Jake Paltrow'st ja Noah Baumbachist, kes samuti mängufilme väntavad, oli mõistlik dokki mitte liiga kirjuks ajada — De Palma üksinda kannab seda imekenasti. Teiste nägude-häälte puudumise tõttu mõjub film väga isiklikult ning vahetult, justkui räägiks ta oma saavutustest ainult individuaalsele huvilisele, mitte laiemale publikule. Kui De Palma jutule trügiks vahele mõni minusugune uimane tolgus, et "Phantom of the Paradise'i" ülistada (mitte et seda ei tasuks ülistada), poleks dokk stabiilselt huvitav.

Mida "De Palma" puhul enim hindan: tagasivaate käigus ei ignoreerita lavastaja marginaalseid teoseid. Selle asemel, et heietada pikaldaselt "Scarface'i" tegemisest ning teeselda, nagu "The Bonfire of the Vanitiesi" ei eksisteerikski, osutab autor nii pärlitele kui junnidele võrdselt tähelepanu ning tunnistab oma ebaõnnestumisi. Kuna dokk kestab 90 minutit ning De Palma läbi aastakümnete väga tegus olnud, peatutaksegi iga filmi juures umbes viieks minutiks, aga see tagab omakorda kiire rütmi.

Armastus provokatiivse kineasti loome vastu on kindlasti eeldus dokumentaali nautimiseks — vaevalt suudaks "De Palma" kaasa haarata inimese, kes ainult nt "Mission: Impossible'i" või "Scarface'i" näinud. Neile, kes De Palmat tunnevad ja kõrgelt hindavad, on see mõistagi kohustuslik vaatamine, aga olgu öeldud, et asjatundjale mõjub film rohkem meelelahutuslikult kui harivalt. Soovin nüüd, et samasugune dokk tehtaks Uwe Bollist ja seda täiesti tõsiselt — "Alone in the Darki" DVD kommentaar kinnitab, et selle egomaniaki teostest veel nauditavam on tema jutt nende kohta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar