Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 6. september 2016

"Don's Plum" (2001) / "Cotton Comes to Harlem" (1970) / "The Human Centipede II (Full Sequence)" (2011)

"Don's Plum" (2001)

90ndate keskel filmitud must-valge sõltumatu draama, kus üles astunud tähed Leonardo DiCaprio ja Tobey Maguire andsid endast parima, et takistada selle ilmumist ning said päris edukalt hakkama, sest praeguse seisuga on "Don's Plumi" näitamine Ühendriikides ja Kanadas endiselt keelatud. Saidil freedonsplum.com ilutseb produtsent Dale Wheatley kirjutatud masendav tekst, kus öeldud DiCaprio kohta järgmist: "It breaks my heart to inform you that on January 27, 2016 Leonardo DiCaprio once again blocked only American and Canadian audiences from being able to enjoy Don’s Plum. It’s a sad commentary in America that in 2016, we witness the suppression of film and art by one of our most talented actors. Leonardo DiCaprio’s actions display blatant abuse of power and complete disregard for the work of others." Miks peaks osatäitjad häbenema ammust eksperimentaalset filmi, kus seltskond noori Don's Plum nimelises restoranis niisama juttu ajab? Noh, enda sõnul olid Maguire ja DiCaprio arusaamisel, et osalevad lühifilmis ega aimanud, et sellest kujuneb täispikk teos, kuid arvata võib, et neid häirib omaenda käitumine terves filmis. Nimelt on näitlejate inetu loba peaaegu täielikult improviseeritud ning tollal kuulusid nii DiCaprio kui Maguire brode seltskonda, mis kandis hüüdnime Pussy Posse. Eks tee omad järeldused. Olles filmi vaadanud, kummastab mind, et kahe peaosatäitja jaoks on läbi aastate olnud nii oluline takistada filmi levikut — isegi kui see peegeldab, millised nad tollal päriselt olid, ei arva ma neist kohe halvemini. Ükskord mällaris olles hakkasin millegipärast fantaseerima, mis ma ette võtaks või tunneks, kui ühel tavalisel hommikul ärkaksin ja avastaksin, et olen Tobey Maguire. Nüüd siis tean — küllap helistaks DiCapriole ja püüaks teda veenda, et "Don's Plumi" võib ikka "vabaks lasta". Kummastav on igatahes kuulda DiCapriot kui suht galantsete kommetega staari sülgamas mürgiseid lauseid nagu "Stop looking at me like that or I'll fucking throw a bottle at your face, you goddamn whore!". Film on kokkuvõttes vastik kurioosum, mis stiililt sarnaneb Kevin Smithi mõjukale debüüdile "Clerks" ja Jim Jarmuschi "Coffee and Cigarettes" lühikate seeriale. Paraku on see liiga juhuslik ja infantiilne, et tõsiselt võtta. Selliste jobude seltsis ei sooviks 5 minutitki veeta, aga film sunnib veetma ligi 90.

"Cotton Comes to Harlem" (1970)

Paljude poolt kõige esimeseks blaxploitation filmiks peetav "Cotton Comes to Harlem" osutus 1970. aastal ilmudes äärmiselt menukaks, kinnitades, et afroameeriklastest näitlejatega komöödia võib suure publiku ligi meelitada. Nõnda valmis samal kümnendil terve hulk erisuguseid mustanahalistele suunatud teoseid, nende seas olulisteks kultusteosteks saanud "Sweet Sweetback's Baadasssss Song", "Shaft" ja "Foxy Brown". "Cotton Comes to Harlemi" sisu on keeruline kokku võtta — sedavõrd raskesti jälgitavaid filme kohtab harva —, aga tegevus toimub Harlemis (nagu pealkirjast välja lugeda võib) ning peategelasteks võmmid Gravedigger Jones ja Coffin Ed Johnson, kes püüavad paljastada kogukonda tüssavat reverend Deke O'Malleyt. Mis žanrisse peaks muhe, aga katkendlik "Cotton Comes to Harlem" kindlalt asetuma, pole kerge öelda. Siin on natuke kõike: teravat huumorit, meeleolukat muusikat, erootikat, tagaajamisi, tarmukat politseitööd. Ladusat tervikut paraku ei moodustu, aga oma teatavas absurdsuses suudab film lõbustada küll. Kõige eredamalt jäävad meelde Gravedigger Jonesi kehastav Godfrey Cambridge oma mõnusa olekuga ning jalustrabavad preilid. Olen blogis juba öelnud, et mulle brown sugar meeldib ja antud teos sätendab eriti magusalt.

"The Human Centipede II (Full Sequence)" (2011)

(*kordus*) Läks nii, et vaatasin Tom Sixi skandaalse triloogia üle mõistuse rämedat teist jagu kolmandatki korda, sest mõni aeg tagasi kuulsin, et autori poolt must-valgeks muudetud filmi esialgne värviline versioon on "The Human Centipede: The Complete Sequence" Blu-rayl täiesti olemas ning tahtsin uudishimuliku noormehena oma kahe silmaga ära näha, kuidas film sellisel kujul välja näeb. Kuigi seda on raske seedida, läheb mulle "The Human Centipede II" ekstreemfilmina tegelikult korda, sest atmosfäär on hinge närivalt košmaarne ja peategelase natuur Martin seletamatult koletislik. Mind paelub see ükskõikne brutaalsus, mida ta oma isiklikku sajajalgset luues üles näitab. Kui filmi aastate eest esimest korda nägin (must-valgena), tundsin kerget vastikustunnet juba enne inimsajajalgse loomist, sest õige dialoogi ja värvide puudumine ning Martini pööramatu psühhopaatne käitumine mõjusid nii ahistavalt. Minu jaoks on "The Human Centipede II" umbes samamoodi häiriv nagu David Lynchi "Eraserhead" või E. Elias Merhige'i "Begotten". Värviline versioon samasugust sisemise lämbumise tunnet ei tekitanud, vaid lihtsalt šokeeris. Ja olgu öeldud, et mitmed kaadrid filmis on värvilisena kordades ebameeldivamad kui must-valgena, nii et äärmiselt sadistlik õudukas paistis järsku veelgi sadistlikum. Julgen isegi öelda, et "The Human Centipede II" värvilisena on kõige talumatult ilgem niinimetatud ekstreemfilm, mida näinud olen... ja ma olen neid palju näinud. Absoluutselt kõik selle juures hakkab ühel või teisel moel vastu. Ma nüüd ei teagi, kas peaksin filmi armastama või vihkama, aga kindel on, et rohkem vaadata ei kavatse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar