Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 10. september 2016

"Florence Foster Jenkins" (2016)

"Her vocal chords, they don't phonate freely. Her phrasing is haphazard. As for her subglottal pressure... it defies medical science." Ma ei oska aimata, mida kujutab endast subglottal pressure ja tõtt-öelda ei viitsinud ma järele uurima hakatagi, aga nii kirjeldatakse igatahes ühe rõõmsameelsema 2016. aasta komöödia "Florence Foster Jenkins" nimitegelase naeruväärset laulmist.

Ei omagi tähtsust, kas need keerulised sõnad Florence Foster Jenkinsi oskusi arusaadavalt illustreerivad või mitte — tasub vaid kuulda teda paari nooti laulmas, et mõista, kui naeruväärne on ekstsentrilise üle kõige muusikat armastava vanaproua hääl. Esmane põhjus, miks tasub vaadata biograafilist mängufilmi maailma halvimaks lauljaks kutsutud Florence Foster Jenkinsist, on ilmselge: teda mängib vaieldavalt andekaim elav näitlejanna Meryl Streep, kes ei näita väsimuse märke isegi hilistes kuuekümnendates.

Kes nägid muusikali "Mamma Mia!", teavad, et Streepi jaoks pole probleem kehvasti laulda, aga Jenkinsi roll nõuab enamatki, sest rikkurist proua pole selgelt terve mõistuse juures, pidades end fantastiliseks ooperilauljaks ning soovides, et kogu maailm sellest teada saaks. Ühtlasi pelgab ta teravaid esemeid, jumaldab kartulisalatit ning kannab kaasas kohvrit, mille sisu on filmis üks suur saladus. Kuutõbise moodi käituv Jenkins on omamoodi traagiline tegelane, kellest saanuks vändata halemeelse sünge draama. Kujutan ette, kuidas oleks stsenaariumiga ümber käinud nt Tim Burton, kes väntas kord biopici maailma halvimaks režissööriks kutsutud Ed Woodist. Režissöör Stephen Frears otsustas, taevas tänatud, risti vastupidise lahenduse kasuks, rõhudes heatahtlikkusele ja siirusele.

Jenkinsi laulmine ei pruukinud kuskile kõlvata, aga ometigi ta laulis, sest ta südamest tahtis laulda. "People may say I couldn't sing, but no one can say I didn't sing" — kas pole mitte võrratult positiivne lause? Frears, peaks märkima, on teinud üksjagu keskpäraseid filme, aga "Florence Foster Jenkinsit" lavastama oli ta ideaalne valik, olles teinud ajastudraama alatutest aristokraatidest ("Dangerous Liaisons"), elulise dramöödia paadunud muusikasõbrast ("High Fidelity"), mitmeid eluloofilme ning töötanud andekate näitlejannadega (Judi Dench, Michelle Pfeiffer jt).

Eks "Florence Foster Jenkinsi" teebki nauditavaks talentide professionaalne koostöö, ja näha oma ea kohta hämmastavalt vitaalset Meryl Streepi endale ainuomase graatsiaga mängimas nõdrameelset, aga alati vahvat vanadaami valmistab rõõmu. Ja Hugh Grant, kes muide vanuse kasvades üha rohkem inglise buldogi moodi välja näeb, pole ammu nii säravalt esinenud.

"Florence Foster Jenkins" pole tingimata suurteos, mida kujutaks ette Oscari galal triumfeerimas (empiiriliselt võib järeldada, et Streep nominatsiooni ikka saab), aga no tähelepanelikult lavastatud ta on, julgustab nimitegelasele kaasa elama ning jätab mõnusa tunde sisse... Vahel pole enamat vajagi. Käesolevat komejanti vaadata on nagu kelleltki siiras kompliment saada — kauaks meelde jääda ei pruugi, aga hetkeks oled sügavalt võlutud. Pärast eriefektidest pungil suviseid kommertsfilme kulub niisugune maitsekas maiuspala marjaks ära. Mind pani kurdistava lauluhäälega proua lugu mõtisklema selle üle, kuidas isegi haritud inimesed võivad tunda haiglast vajadust naerda teiste ebaõnnestumise või saamatuse üle ning nautida halba meelelahutust, nii et mõtteainet on "Florence Foster Jenkinsil" ka pakkuda.

Film tuli arutlusele "Kinovärgiga mandariini" 21. saates.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar