Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 6. september 2016

"Hard Target 2" (2016)

Pole ilmselt tarvis öelda, et kuigi 1993. aasta "Hard Target" on tänini üks meeldejäävamaid märuleid Jean-Claude Van Damme'iga peaosas (suuresti tänu John Woo stiilsele actionile muidugi), ei olnud erilist mõtet hakata sellele enam kui 20 aastat hiljem järge väntama. Veel vähem järge, kus ei mängi Van Damme ega ükski teine esialgse filmi osatäitja. Aga eks "Hard Target 2'st" teebki järje ainult pealkiri, mistõttu on sellele arukam läheneda kui iseseisvale b-kategooria action-filmile ning mitte eeldada, et see John Woo teosega tihedalt seotud on. Ma ei oska muuseas ette kujutada, miks Van Damme teises osas üldse nägu ei näita, sest tavaliselt astub kunagine märulistaar meeleldi üles tema menukamatele filmidele tehtud järgedes. Näiteks on tal väike roll "Hard Target 2'ga" samaaegselt välja tulnud "Kickboxer: Vengeance'is", samuti kehastus ta uuesti Luc Deveraux'ks "Universal Soldieri" seeria kahes viimases osas (fenomenaalsed žanrifilmid, muuseas).

No lisaks nimele on "Hard Target 2'l" esimese osaga nii palju ühist, et kummaski filmis toimub halastamatu inimjaht, kus võit tähendaks kopsaka rahasumma saamist ning kaotus surma, aga kui "Hard Targetis" oli see vaid osa laiemast süžeest ning Van Damme'i tegelast otseselt ei puudutanud, siis "Hard Target 2's" moodustab see jälle kogu süžee... ja ma ei pane pahaks, sest armastan juustuseid märuleid ohtlikest mängudest elu ja surma peale à la "Surviving the Game", "The Tournament", "The Condemned" jt.

"Hard Target 2" paigutub eelmainitud teostega samasse kategooriasse ega jää neile oluliselt alla, asetades võimeka peategelase (Scott Adkinsi poolt mängitud võitleja Wes Baylor) vastamisi kõrilõikajate rühmaga, keda juhib manipulatiivne Aldrich. Nagu sedalaadi filmides kipub olema, toimub madin täiesti inimtühjas piirkonnas — salapäraselt varjulises Tai džunglis, kus film päriselt üles võeti. Maalilistest loodusvaadetest filmis puudust ei tule, mistõttu ei ole see masendavalt igav ka hetkedel, kui midagi vägivaldset ei juhtu.

Minu varasemad kokkupuuted peaosatäitja Scott Adkinsiga, Van Damme'i jt 80ndate märulistaaride mantlipärijaga, tema suhtes just vaimustust ei tekitanud, aga "Hard Target 2" näitab, et hapu näoga musklimees jaksab üht primitiivset b-kategooria möllukat kanda küll. Võitluskunstide meister Adkins, kes noorena jumaldas nii Bruce Lee'd kui Van Damme'i ning viimasega nüüdseks mitmes filmis koos mängida saanud, on siin suurepärases vormis ning demonstreerib oskusi brutaalsetes kaklustes, mida tulevahetuste kõrval esineb "Hard Target 2's" mõõduka sagedusega. Kõrvalosatäitjatest keegi kahjuks välja ei paista — seriaalist "Prison Break" tuntud Robert Knepper on põhilise kurikaelana täiesti mittemidagiütlev. Kuna tegelaskonda kuulub paar murdmatut naist, pole film vähemalt sooliselt ühekülgne. Intensiivseim käsikähmlus toimubki Baylori ja ühe kõvast puust tibi vahel.

Lisaks rusikatele võetakse eksootilises džunglis kasutusse automaatrelvad, maamiinid, mootorrattad jne, tänu millele võib action üllatada mitmekesisusega, ent "Predatori" tasemel tulevärki pakkuda ei suudeta. Eks sedalaadi filmidega ole ikka nagu pitsaga — mida rohkem erinevaid hästi kokku sobivaid komponente, seda mõnusama maitseelamuse saad. Ja kuigi pitsa on ikkagi lihtsalt pitsa, maitseb see vahel hästi. Et filmil oleks rohkem õigust end "Hard Targeti" järjeks nimetada, esineb siin põgusaid vaevu märgatavaid viiteid John Woole (näiteks lendavate valgete tuvide näol), kuid nendin veelkord, et seosed 1993. aasta filmiga on olematud ning film sai loogiliselt nimeks "Hard Target 2" vaid müügiedu suurendamise huvides...

Mis teeb käesolevast "järjest" mõnes mõttes petukauba, aga usutavasti leiab enamik vaatajaid, kes niisugust toorest kraami vabalt seedivad ja Adkinsist hästi arvavad, et meelt lahutas piisavalt kenasti. Kuigi eelarvet hästi kasutatud, pole "Hard Target 2" lavastuslikult just hiilgav: mitmed pikad kaameravõtted mõjuvad mänguliselt ja toovad esile Adkinsi nõtkuse, ent nii montaaž kui efektid on sageli lohakad, mis teeb lõpptulemuse tsut ebaühtlaseks. Odavapoolse koduseks tarbimiseks mõeldud märuli kohta on "Hard Target 2" aga täiesti normaalne, tõestades ühtlasi, et vintske kikkpoksija Adkinsi karjääril ikkagi tasub silma peal hoida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar