Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 2. september 2016

"I Am Not a Serial Killer" (2016)

Dan Wellsi samanimelisel romaanil põhinev "I Am Not a Serial Killer" on madalaeelarveline õudusdraama karges Claytoni-nimelises väikelinnas elavast teismelisest John Wayne Cleaverist, kes nii-öelda eneseteadliku sotsiopaadina tunneb ebatervet huvi surma vastu, millega noormees igapäevaselt kokku puutub, sest ta ema juhib matusebürood. Terapeudi sõnul saavad just temasugustest sarimõrvarid, aga oma häiret hästi mõistev John annab endast kõik, et mitte enesekontrolli kaotada ja midagi sügavalt ebainimlikku korda saata. Üks kiskjalik sarimõrvar linnas pealegi juba tegutseb ning uudishimulikul Johnil, keda tema roimad paratamatult paeluvad, õnnestub pääseda pahategijale lähemale kui oodata osanuks.

Normaalselt ja inimlikult käituda püüdva noore sotsiopaadi ümber keerleva "I Am Not a Serial Killeri" võludeks on lummav atmosfäär ning täiskasvanulik lähenemine õudustäratavale teemale, mis ilmselt igaühes teatavat huvi tekitab. Eks ole ju hirmutav mõelda, et ühiskonnas liiguvad ringi pealtnäha normaalsed, lausa meeldivad inimesed, kes võiks soovi korral kellegi külmavereliselt mõrvata süümepiinu tundmata ning oskavad oma sisemaailma tumedust hiilgavalt varjata? Sa võid mõnda sellist isegi tunda! Film sotsiopaadist, kes midagi kuritegelikku korda saata ei ihka (tal ei teki isegi ideed võtta eeskuju Dexterist ja hakata kurjategijaid mõrvama), võib kõlada igavalt, aga tasakaalukas ja tähelepanelik "I Am Not a Serial Killer" süüvib osavalt peategelase psüühikasse, mõistmata teda hukka. Haudvaikse Minnesota väikelinna miljöö mõjub lausa hüpnootiliselt, osatäitjad on tugevad (Johni kehastava Max Recordsi kõrval astub siin üles raugastunud Christopher Lloyd) ning süžeekäiku pole alati lihtne ette aimata. Lahedal kombel on "I Am Not a Serial Killer" üles võetud 16mm filmile, mis annab pildile nii-öelda kulunud välimuse, justkui valminuks draama aastakümneid tagasi — mul tuli kohe isu vaadata uuesti John McNaughtoni "Henry: Portrait of a Serial Killerit". Kes otsib šokeerivat õudust või lämmatavat pinget, peab seda otsima mujalt, sest "I Am Not a Serial Killer" on ennekõike kummituslik karakterdraama roimaritest vaimustunud poisist, kellel endalgi empaatiavõime puudub, aga huvi äratamise mõttes kostan, et loos leidub ka midagi sügavalt ulmelist. Kas "I Am Not a Serial Killer" just pööraselt paljuütlev või sisurikas on, aga perspektiiv intrigeerib ning filmi jahe meeleolu tekitab ärevust. Väga originaalne indie-horror. Sotsiopaatide olemusest soovitan lugeda raamatut "The Sociopath Next Door", kus autor Martha Stout kirjutab järgmist:

"About one in twenty-five individuals are sociopathic, meaning, essentially, that they do not have a conscience. It is not that this group fails to grasp the difference between good and bad; it is that the distinction fails to limit their behavior. The intellectual difference between right and wrong does not bring on the emotional sirens and flashing blue lights, or the fear of God, that it does for the rest of us. Without the slightest blip of guilt or remorse, one in twenty-five people can do anything at all."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar