Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 6. september 2016

"The Secret Life of Pets" (2016)

Arvestades, et "The Secret Life of Pets" sarnaneb märgatavalt Pixari meistriteosele "Toy Story", ei hiilga originaalsusega nagu Disney "Zootopia" (teine tänavune animafilm rääkivatest iseteadlikest loomadest) ning panustab rohkem meelepärasele huumorile kui siiratele emotsioonidele, võib tulla üllatusena, kui palju naudingut pakub see lustakas lugu lemmikloomadest, kes omaniku lahkudes muretult kõikvõimalikke koerusi korda saadavad. Universalile kuuluv Illumination Entertaiment, kes lisaks käesolevale filmile loonud näiteks populaarse "Despicable Me" seeria ja selle spin-offi "Minions", on muutumas üha usaldusväärsemaks animafilmide tootjaks.

Jah, võrdlused nii "Zootopia" kui "Toy Storyga" on vältimatud ning filmi juures õige palju loomingulist pole — tegijad lihtsalt küsisid endilt, mida võiks lemmikloomad ette võtta, kui omanik kodus pole, mõtlesid välja paar keskset tegelast ja saatsid nad hulljulgele seiklusele New Yorgis —, kuid tähelepanu hoiavad kiire tempo, klassikaliste "Looney Tunesi" lühifilmide vaimus huumor ning uhke loomade seltskond, mis läheb eriti kirjuks, kui kodust kaugele sattunud koerad Max ja Duke kohtuvad sadade hüljatud loomadega, kes elavad kanalisatsioonis ning vihkavad inimesi nende reeturlikkuse pärast.

Kindlasti oled ka sina kohanud kedagi, kes jätab mulje, nagu talle meeldiks loomad sada korda rohkem kui inimesed? "The Secret Life of Petsi" loojad ilmselt just niisugused ongi ja filmile tuleb see ainult kasuks, sest inimeste peaaegu täielik puudumine ja karvaste peategelaste ükskõiksus nende vastu (omanikke nimetataksegi lihtsalt owneriteks) on üheks selle ilmselgeks eeliseks. Kuigi lugu räägib konkreetselt lemmikloomadest, pole nad kuidagi sõltuvad inimestest ning naudivad rohkem üksteise seltsi, mistõttu hakkasin vaatamise ajal muheledes mõtlema, et võib-olla tekkis isegi "Zootopia" loomade ühiskond pärast inimkonna hävitamist à la "Planet of the Apes" vms, ja ühel hetkel hakkasin lootma, et "The Secret Life of Pets" kulmineerub šokeeriva stseeniga, kus New York Citys päästetakse valla unikaalne loomadele ohutu mürkgaas, mis kogu linna elanikkonna tapab.

Põlgliku jänes Snowballi poolt juhitud heidikute kambal, kuhu teiste seas kuulub tätoveeringusalongis elanud ninarõngaga põrsas, umbes niisugused fantaasiad ongi, aga nemad on antud loos muidugi pahad tegelased — kaasa elama peaksime hoopis Maxile ja Duke'ile, kes on nagu Woody ja Buzz "Toy Storys", sest peavad esialgu vastu tahtmist ühte kodu jagama, aga saavad linna peal suurde seiklusse sattudes ajapikku sõpradeks. Natuke 2008. aasta "Bolti" nimitegelast meenutav terjer Max võib oma armsusega üllatada. Kujutan ette, millist ahastust võivad tunda tuhanded lapsevanemad, kelle lapsed hakkavad pärast filmi nägemist kutsikat nõudma, aga no vähemalt oleks laps sellisel juhul nõus tegema kõik endast oleneva, et koer end õnnelikuna tunneks, sest nagu antud lugu õpetab, võib lemmikloom hakata kurje kättemaksuplaane hauduma, kui omanik ta hülgama peaks. Päris vastikuks kisub see lookene vahepeal küll — näiteks tuleb ette stseen, kus Max ja Duke püüavad Snowballile kärbseid pähe ajada ja väidavad talle, et tapsid enda omaniku blenderiga, sest sadistlik jänes tahab kuulda kõiki "veriseid detaile" omaniku mõrvamise kohta. Aga mulle meeldib, et lastefilmid on jälle julgemaks minemas.

"The Secret Life of Pets" on nagu moodne rütmikas raadiohitt — kiire ja teisejärguline, aga küllalt kaasahaarav. Tänavu on ilmunud paljutähendavamaid animafilme, aga meelelahutuse seisukohalt täidab isepäiste lemmikloomade askeldustest jutustav "Pets" eesmärki. Näitlejad on hästi valitud (eriti silmapaistvad on Kevin Hart Snowballina ning karehäälne Jenny Slate koer Gidgetina), laulud mõnusad (Bill Withersi Lovely Day, Queeni You're My Best Friend ja Taylor Swifti Welcome to New York leiavad head kasutust) ning ekstsentrilistest kildudest puudust ei tule. Swifti fännina meeldib ikka filmides tema loomingut kuulda, aga Welcome to New York tema hittalbumilt "1989" passib siia kohe eriti hästi, sest tegevus toimub just Big Apple'is, ja olgu öeldud, et kuigi animafilmina ei pruugi "Pets" muljet avaldada, jääb see meelde ühe lahedaima "New Yorgi filmina" 2016. aastast.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar