Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 13. september 2016

"The Shallows" (2016)

Olles väga kiindunud kaasakiskuvatesse kvaliteetselt tehtud haifilmidesse, lootsin siiralt, et "The Shallows" korda läheks, aga vaatamise käigus vaevas mind kogu aeg tunne, et Jaume Collet-Serra käe all valminud eksootiline põnevik taipliku blondiini ja verejanulise valgehai duellist vajas rohkem viimistlust ning pidanuks kõvemini vaeva nägema, et mitte langeda stampidesse (seda just viimases kolmandikus, kus toimub otsustav lahing kaunitari ja kiskja vahel). Nii stsenaarses kui visuaalses plaanis on "The Shallows" masendavalt ebaühtlane, sest tahab olla parem film, kui reaalselt olla suudab. Vahepeal näeb see välja nagu kallis kaasaegne muusikavideo (heas mõttes), vahepeal meenutab jälle ajast ja arust arvutimängu, mistõttu kahtlustan, et eriefektide kallal, millega "The Shallows" üleüldse liialdama kipub, töötas vähemalt kaks erinevat firmat. Energilised stseenid, kus Nancy (Blake Lively) enne hai sihtmärgiks saamist demonstratiivselt Mehhiko põletava päikese all surfab, äratavad imetlust (mitte et need süžee seisukohalt hullupööra vajalikud oleks), kui aga suuremaks mürgliks läheb, vaataksid kui mõnd Syfy teost. Isegi mu vanaema saaks aru, millistes stseenides lesib Blake Lively green screeni ees. Viimast nahka panna ihkav pirakate kikudega kalake, vabandust väga, veest välja karates väga hirmsalt ei mõju. Haist meeldejäävam on, võta näpust, hoopis üksildane kajakas, kellest saab Nancy suur semu. Üks loomingulisemaid ideid filmis, mis kenasti töötab. Olen märganud, et osad püüavad loost püüda sügavamat tähendust ja väidavad näiteks, et kajakas on Nancy vähki surnud ema hing, aga minu meelest ei teeni "The Shallows" sedalaadi tõlgendusi kuidagi ära.

Filmi lihtsakoelisust arvestades on Nancy täitsa lahedalt kirjutatud tegelane, kes üllatab nii oma sitkuse, vapruse kui kõrge valuläviga, aga tõsist kaasaelamise tunnet ei teki, sest film ei anna põhjust arvata, et ta ei pruugi eluga pääseda või isegi mõnest jäsemest ilma jääda. Tõsiasi, et Nancy peab pärast lõksu sattumist jõudma tagasi silmapiiril oleva rannani, mida tema varalahkunud ema südamest armastas, lugu teab mis dramaatiliseks ei tee, aga vähemalt peab Lively lisaks laitmatule figuurile ka emotsioone välja näitama. Ei tahaks öelda, et Lively filmis just millegi Oscari väärilisega hakkama saab, aga roll nõudis selgelt vaimukindlust ning treenitud füüsist. Võib isegi öelda, et lisaks lummavale ookeanile, mis ähvardab südika surfari igaveseks endasse neelata, saabki imetleda just peaosalist, ja sugugi mitte seepärast, et tal suurt midagi seljas pole (nn male gaze'i on siin tegelikult vähem kui treileri järgi tundub). Seda, mida "The Shallowsist" enim tahaks — korralikku närvikõdi — film jälle pakkuda ei suuda. Jah, tänu suhteliselt suurele eelarvele (GoPro ja Uber kindlasti sponsoreerisid ettevõtmist) leidub filmis silmatorkavaid visuaalseid lahendusi ning peategelase isoleerituse pärast võib meenuda võrratu "All Is Lost", aga niinimetatud haifilmina jääb "The Shallows" kurvastavalt lahjaks. Vahest ongi suurimaks probleemiks, et tegemist haifilmiga — kui päevitunud peategelane muudel asjaoludel madalikul lõksu jääks ning tagasi kaldale ei pääseks, puuduks sellest odavavõitu action, mis murrab filmi samamoodi, nagu vihane valgehai murrab siin ohmudest mehhiklasi, kes Nancy hoiatusi kuulamata vahutavasse vette sööstavad. Mina soovitaks hulga atmosfäärilisemat "In the Deepi".

2 kommentaari:

  1. Vaatasin ka hiljuti ja olgugi, et eriefektide koha pealt oleme samas paadis, siis üldjoontes ma niivõrd kriitiline ei olnud - minu arust toimis hästi, kuid olen ka taoliste one character moviede austaja ka, sh sekundeerin võrratu "All Is Lost". Mitmed faktorid, nagu surfifanatism, nn male gaze ja mu kaasa pigistused ehmatusstseenide ajal, pehmendasid minu jaoks thrilleri puudujääke ja kokkuvõttes sain arvestatava elamuse. "In The Deep" plaanis ka vaadata.

    VastaKustuta
  2. Eks inimesed on erinevad, aga mind näiteks paelub kordades enam mõni Discivery'st nähtud "I Shouldn't Be Alive" seeria, mille eelarve on oluliselt väiksem, dramatiseering minimalistlikum ja näitlejad vähem ilusad(tõsi, olen täheldanud, et näitlejad siiski kipuvad olema ka taolistes "nädalasaadetes" ilusamad kui reaalsed ellujääjad). Ühe meeldiva elemendina tooks välja ehk vaid selle purjus vanamehe, kes oli üsna realistlik :).
    Aga jah, ülejäänu jättis siiski suuremal või vähemmal määral reklaamvideo mulje. Samas, miks reklaam mõjub eriliselt - sest ta on lühike. Reklaamvideo, millele oli lisatud üsna multikalik hai. Et kui liiga ilus naine või liiga ideaalsed lained filmist välja ei kiskunud, siis see "shark-attack" - no krt tee või tina - see pole loomulik - ei sisuliselt ega väliselt.
    Tihti mõtlen, et kui lapsikud või analüüsivõimetud peavad need suurte ja suhteliselt suurte filmide lavastajad olema, et neil endil sarnaseid mõtteid ei teki? Et ühelt poolt keksitakse kuidas sajandite taguste gladiaatorite kubemekarvad kammiti ka kõik nii nagu vanasti - miks küll siis ülejäänud osa keeratakse nii "vasakule" kui torust tuleb?
    No haidega sama teema :) Kindlasti lasti Blake Lively'l vaadata tunde Shark Week'i ja v-o lasti isegi päris haidega koos ujuma, et oleks autentsem - ja siis selline multikas?! Tundub, et kõige suurem NO-NO tänapäevainimesele on tegelik ilustamata reaalsus - ELU.
    PS! veider, aga v-o mulle meeldibki "All is Lost" seepärast, et sealt on praktiliselt kõik "ära" võetud. V-o ongi "AIL" protest-laikimine :D

    VastaKustuta