Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 5. september 2016

"Wiener-Dog" (2016)

Musta huumoriga vürtsitatud satiiriliste draamadega tuntust kogunud Todd Solondzi "Wiener-Dogis" näeb täisikka jõudnud Dawn Wienerit, Solondzi 1995. aasta coming of age filmi "Welcome to the Dollhouse" peategelast. See pole Solondzi jaoks esimene kord tuua uuesti kinolinale tegelaskuju(d) mõnest varasemast filmist: 2009. aasta "Life During Wartime" oli kaudne järg tema parimale draamale "Happiness", rääkides tolle keskmes olnud õdede elust aastaid pärast "Happinessi" sündmusi. Kui oled imestanud, mis sai uudishimulikust poisist, kelle seemnepurskega "Happiness" rõõmsalt kulmineerus, siis "Life During Wartime" annab vastuse. Ülesehituselt sarnaneb "Wiener-Dog" samuti Solondzi eelmistele filmidele, koosnedes mitmest loost, mida seob väike taksikoer ("Storytelling" on näiteks kokku pandud kahest täiesti eraldiseisvast osast — "Non-Fiction" ja "Fiction").

Solondzit tuntakse häbitu filmitegijana, kes kaldub oma kurbnaljakates küünilistes lugudes puudutama provokatiivseid teemasid nagu vägistamine või intest väga omapärasel, sageli šokeerival moel. Hea näide Solondzile tüüpilisest süsimustast huumorist on "Happinessi" üks ebamugavamaid stseene, kus väike poiss oma pedofiilist isa käest küsib, kas too isegi teda kepiks, mispeale isa nutuse näoga vastab, et peksaks parema meelega pihku. Eks see ole individuaalne, kui vaimukad tema filmides keskklassi perekondade tragikoomilised läbielamused reaalselt on, aga kiiksuga indie-draamade austajaid Solondzi looming arusaadavalt köidab. Paljud peavad tema muutumatult misantroopilist loomingut seevastu mürgiseks ning ebameeldivaks. Muudkui omanikku vahetava armsa taksikoera ümber keerlev "Wiener-Dog" annab taaskord tõestust, et Solondz pole huvitatud publiku võlumisest südantsoojendavate moraalsete draamadega ning minus tekitab see ainult heameelt, sest tema tegelaste patoloogiline õelus millegipärast võlub. Sa lihtsalt tead, et vaatad Solondzi filmi, kui seal hakkab ühel hetkel nurjatu ema pojale rääkima, kuidas talle kuulus kunagi koerake, kes jäi tiineks ja tõbiseks, kuna teine koer nimega Muhammad vägistas ta ära.

Selgelt eneseteadlikus ja ootuspäraselt teravmeelses "Wiener-Dogis" esineb mõningaid vaimukaid momente, näiteks kui filmi keskel saabub üllatuslikult põgus vahepaus ("Intermission"), kus taksikoer suvaliste taustade ees ringi jalutab ning kõlab vanamoodne vesterni sobituv laul "The Ballad of the Wiener-Dog", justkui tänapäeval tarvitseks publik vaevu poolteist tundi pika filmi keskel pausi, et popkorni juurde tuua või jalgu sirutada. Kõnealuse kiire lõigu teeb esileküündivaks andekas visuaalne lahendus. Ja Marc Shaimani laul võib, kurat võtaks, tükiks ajaks kummitama jääda. "Wiener-Doooog..."

Filmi igavat esimest poolt ja natuke intrigeerivat teist poolt lahutavale vahepausile järgneb valusaim lühilugu filmis, kus Danny DeVito poolt mängitud endine stsenarist David Schmerz, kellest saanud õpetaja, ei saa hakkama teda hädiseks dinosauruseks pidavate hipsteritest tudengitega. Dialoogi on kõnealuses osas vahelduseks huvitav jälgida, sest piinatud Schmerz vahendab praegu New Yorgi ülikooli Tischi kunstide koolis õpetava Solondzi isiklikke tundeid, ja lookene päädib lõbusa sürrealistliku stseeniga, kus ilmub kohale pommirühm. Neljaks osaks jagatud filmil on juures vänge kibestumuse maik ning tervikuna ei mõju suures osas mõttetu "Wiener-Dog" kaugeltki briljantselt. Tegelaskujud pole sama rikkalikud kui Solondzi varastes filmides ja tema häbematu huumor ei aja enam hüsteeriliselt naerma. Kes armastab kogu südamest koeri, tunneb "Wiener-Dogi" lõppedes arvatavasti viha, kes armastab jälle filmi autorit, peab aga järjekordselt pettuma. Olgu öeldud, et ekstsentriline, aga tühjapoolne  "Wiener-Dog" on vähemalt rohkem Solondzi nägu kui tema eelmine draama "Dark Horse".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar