Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 23. november 2016

PÖFF 2016: The Greasy Strangler, A Monster Calls, War on Everyone, Paris La Blanche, The Void

"Rasvane kägistaja" ("The Greasy Strangler") ★★★★★★★★★★

Võib-olla kõige kirjeldamatum (ja ebameeldivam) film PÖFFi tänavuses valikus on ilmselgelt haiglase fantaasiaga Jim Hoskingi rasvast nõretav debüüt "The Greasy Strangler", mis tekitas tunde, nagu peaksin sunniviisiliselt uurima mõne eriti kuritahtliku pedofiili või sarimõrvari lapsemeelseid joonistusi ning samal ajal vanaisa vanu niiskeid trussikuid nuusutama. Küll aga oli lahe pärast raskesti seeditava filmi lõppu kuulda kommentaare teiste inimeste suust, kes seda koos minuga läbi elasid. Mu kõrval istunud proua sattus päris varakult ahastusse ja otsustas poole pealt vehkat teha. Stiililt on ebatervest paksmaost ja tema veelgi ebatervemast isast rääkival õuduskomöödial ühist John Watersi teostega, aga paraku pole see samaväärselt lõbus ega sarmikas. Isegi mina kui friigifilmide suhtes leebe inimene tunnen teatavat kahetsust, et seda rõvedat visiooni nägema pidin, aga samas on hea meel ka — PÖFFi tänavuse programmi kontekstis siiski unikaalne film, mis iga endast lugu pidava pervo oma urust välja meelitab. Halb elamus on tõepoolest ikkagi elamus.

"Kui koletis kutsub" ("A Monster Calls") ★★★★★★★★★★

Rohkem teismelistele kui lastele mõeldud jõuetu fantaasiafilm mornist Conori-nimelisest poisist, kelle ema on kaotamas võitlust vähiga. Depressiivne lugu hakkab hoogu koguma, kui Conorile ilmutab end gigantne koletis plaaniga jutustada talle kolm tähenduslikku lugu ning lasta poisil omakorda jutustada neljas ja viimane, millega film kulmineerubki. Koletise muinasjutulised lood esitatakse animatsiooniga, mis mõjub loominguliselt, aga sujuvat tervikut ei moodustu ja film ei tõmba emotsionaalselt kaasa. Mul polnud hetkekski sooja ega külma, mis Conori emast saab või kas poisil õnnestub imaginaarse hiiglase (kellele annab hääle Liam Neeson) monotoonsetest mõistujuttudest vaimne pauk saada, et mitte suurest kurvastusest enesetapp sooritada. Conori vanaemat kehastav Sigourney Weaver nagu kõnniks unes ning teised osatäitjad pole kuigi etemad. Isegi muidu imekaunist Felicity Jonesi imetleda ei saa, sest näitlejanna kehastab Conori haiget ema, kellel filmi lõpuks kõik juuksed peast langenud. Äärmiselt üksluine film, mida eeskujulikud eriefektid ja stiilne animatsioon, "A Monster Callsi" ainsad reaalsed tugevused, kaasakiskuvaks teha ei suuda.

"Sõda kõigi vastu" ("War on Everyone") ★★★★★★★★★★

Niinimetatud buddy cop filmide austajaid ei tohiks teravmeelne "War on Everyone", mille
stsenaristiks ja režissööriks talendikas John Michael McDonagh ("Calvary"), külmaks jätta. Stiililt on kahest pahelisest võmmist rääkiv komöödia märgatavalt sarnane Shane Blacki hiljutisele "The Nice Guysile", kuid mitte nii noirilik ja veelgi absurdsem. Alexander Skarsgård ja Michael Peña moodustavad vaat et ägedama tandemi kui Ryan Gosling ja Russell Crowe. Veetleva Tessa Thompsoni ("Creed") ning uurijate stoilist ülemust kehastava Paul Reiseri osalus omaette boonuseks. Filmile annab värskuse McDonaghi särtsakas intellektuaalne käsikiri, mis muu hulgas sisaldab ohtraid juhuslikke fakte tuntud kirjanike-kunstnike kohta. Heas mõttes napakas vanamoeline võmmikomöödia, mis kisub eriti sürriks, kui tegelased lampi Islandile põrutavad. Niisugused põhjendamatud käigud tähelepanu üleval hoiavadki, nagu ka peaosatäitjate väsimatu tembutamine. Kui on aga tarvis kellelegi malakat anda, tehakse seda kogu täiega — üks stripiklubi omanik, filmi perversseim tegelane, saab nii kõvasti tappa, et jääb ühest silmastki ilma.

"Paris La Blanche" ★★★★★★★★★★

Tasakaalukas kurbmäng keskealisest naisest, kes rändab üksinda Pariisi lootuses leida abikaasa, kes sinna aastakümnete eest kohusetundlikult tööle põrutas ning perele lahkumisest saati regulaarselt raha on saatnud, et nad vaesuse käes ei peaks kannatama. Võideldes näljaga, eksleb Rekia nõutult ringi tundmatus suurlinnas, mida film kaugeltki romantiliselt ei kujuta. Küll aga on sel palju usku võõraste inimeste headusse. Režissöör Lidia Terki jutustab juba olemuselt valusat elulähedast lugu tundlikult ja keskendunult, tuletades romantikuile meelde, et vahel nõuab tõeline armastus suuri ohverdusi. Esialgu mõjus "Paris La Blanche'i" aeglane tempo tüütult, aga filmi lõppedes pigem hindasin selle aeglust — vastasel juhul jääks Rekiast ehk mulje kui uudishimulikust turistist ja mitte abitust naisest, keda sütitab soov taas mehega koos olemisest. Kui tal viimane leida õnnestub, ei jätku taaskohtumise rõõmu paraku kauaks. Väga puudutav draama, mille puhul jäi häirima vaid kohatuna mõjuv üks Eiffeli torni külastamise stseen. Uurisin kõnealuse stseeni kohta lavastajalt, kes pärast filmi lõppu küsimustele vastas, ja talle olevat selles osas juba üksjagu märkusi tehtud.

"Tühjusesse" ("The Void") ★★★★★★★★★★

Mõnusalt läbi raputav õudusfilm, mis tehtud lollikindla retsepti järgi ehk igal võimalusel on imiteeritud meistrite John Carpenteri ja David Cronenbergi loomingut. Carpenteri "The Thing" on kerge meenuma, kui välja ilmub limane monstrum, suurepärane näide filmi eeskujulikest praktilistest efektidest. Ühtlasi näeb sarnasusi "Assault on Precinct 13'ga", sest peategelased on keset ööd kinni haiglas, mille kõledates ruumides vedelevad skalpellid ohtralt kasutust leiavad. Nõrganärviline vaataja võib filmi võikamatest stseenidest kõva šoki saada — isegi mul kui aktiivsel õudusfilmide vaatajal vajus mõne košmaarsema hetke peale suu ammuli. Eks film ole rohkem huvitatud lahedate soerdite demonstreerimisest kui arusaadavusest (lugu on kokkuvõttes suhteliselt segane), aga atmosfäär ja efektid lummavad kindlasti iga žanrifilmide fänni. Mitmesugused ideed on kombineeritud päris eeskujulikuks tervikuks. Hilisõhtuseks vaatamiseks ideaalne valik. Kohe tekkis sisse soe tunne, et järgmine HÕFF ju ka teab mis kaugel pole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar