Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 17. november 2016

PÖFF 2016: Meru, Anti, Grand Hotel, Violently Happy, The Olive Tree

"Meru" ★★★★★★★★★★

Puhtalt teema tõttu kaasakiskuv dokumentaal kolmest imetlusväärselt hulljulgest mägironijast, kes üritasid aastate eest pürgida Meru mäe otsa, mis filmis sõna võtva eksperdi Jon Krakaueri sõnul on vaat et riskantsem ettevõtmine kui Everesti tippu ronimine (Krakauer nimetab Merud "anti-Everestiks"). Dokina teeb "Meru" nauditavaks mainitud kolme mehe — Conrad Ankeri, Renan Ozturki ja Jimmy Chini — karisma ning loo mõneti ootamatu kulg. Kuna kaameratehnika on muutunud äärmiselt kompaktseks, salvestati kaelamurdva retke käigus kaadreid, mis annavad hästi mõista, millised ohud neid ähvardasid, olgu selleks ekstreemne temperatuur või järsud nõlvad. Mulle pakkus "Meru" igal juhul kõvema elamuse kui mullune Hollywoodi film "Everest". Ainult Conrad Ankeri abikaasa saab vaieldavalt liialt ekraaniaega. Kui miski filmis ülearusena mõjub, on selleks lugu tema samuti alpinisti harrastanud esimese mehe surmast ning seejärel Ankeriga abiellumisest. Ja kui mälu mind ei peta, lausub naine ühel hetkel: "to share that fulfilled dream" — ilmselt tahtis ta öelda "to fulfill that shared dream"? Nagu kõik lood murdmatutest mägironijatest, jääb mõneks ajaks imestama, mis sunnib neid oma eluga nii rängalt riskima. Kui Renan Ozturk kamraadidega Merule teisele katsele läks, oli ta hiljuti saanud peatrauma, mistõttu oli eriti suur šanss, et mäelt ta elusalt ei naasegi.

"ANTI" ★★★★★★★★★★

Ennekõike mõnusa muusikavalikuga silma paistev igavavõitu draama noorsandist, kes pärast koolist välja langemist ning juhuslikult Style Wars nimelise video nägemist otsustab pühenduda grafiti sodimisele ning saab ruttu CHAOZ-nimelise pundi liikmeks. Paraku paneb see proovile sõpruse nohikliku välimusega koolivennaga, kes grafitist nii sügavalt ei joonistu. Film ei räägi niivõrd vandalismist, kuivõrd noorte võimalustest unistes väikelinnades, kus suurt midagi ei toimugi. Kui vahepeal pollarid CHAOZi tegevust takistada ei püüaks, tekiks küsimus, kas Faxe-nimelises linnakeses peale noorte pättide ja peategelase vanemate üldse keegi elab. Meeldivalt kompaktne ja konkreetne film (kestab umbes 80 minutit), kuid ei midagi sügavalt mõtterikast — kõigest põgus lugu nolkidest, kel erilisi ambitsioone pole.

"Hotell Grand" ("Grand Hotel") ★★★★★★★★★★

Elupõletajast kirjanik Axel Farstadt, keda kodumaal Norras teatakse ennekõike kümne aasta eest ilmunud menuromaani tõttu, saab teada, et on kõva viinaviskamise tõttu saanud maksatsirroosi ning sureb mõne kuu pärast, kui joomist ei lõpeta. Nagu õige alkohoolik ikka, otsustab Axel hirmsat uudist kuuldes joomist jätkata ning kus oleks seda mõnusam teha kui luksuslikus hotellis Grand, kus mehel kirjutamine alati kõige paremini välja tulnud. Tööd ta palju tehtud ei saa, kuna Stolichnaya vajab joomist (hea maitse tal!) ning pealekauba saab ta lähedaseks hotellis töötava noore naise ja viimase pojaga. Poiss põeb Tourette'i sündroomi, mistõttu toob ta regulaarselt kuuldele tüütuid piukse ning hüüab "Vitt!". Palju helgemates toonides film kui esialgu paistis — arvasin ennatlikult (olemata sisust seansile sööstes suurt midagi lugenud), et Axel kirjutab hotelli lahedaimas sviidis oma magnum opuse valmis ning joob end surnuks, aga võta näpust... "Grand Hotel" jutustab hoopis positiivse loo elu hindama hakkamisest. Poisi pidev piuksumine hakkab pinda käima, aga kiitus filmile Tourette'i sündroomist rääkimise eest. Axel Farstadti kehastav Atle Antonsen jääb oma cooli välimusega hästi meelde, aga tegelane on liiga ebameeldiva iseloomuga, et mingisugust sümpaatiat äratada. Kuna sõidab Jaguariga ja palju napsu võtab, meenutas see kirjanikuhärra mulle "Californicationi" Hank Moodyt, aga tal puuduvad vimase sarm ja siirus. Suhkrune, lihtsameelne ja kohati vastikult totter melodraama.

"Vägivaldselt õnnelik" ("Violently Happy") ★★★★★★★★★★

Mitmeid intensiivseid kaadreid sisaldav dokumentaal Saksamaalt (muidugi) vaatleb paari
sadomasohhisti eesotsas Felix Ruckertiga — mehega, kelle ihusse on ilmselt tuhandeid nõelu torgatud. Ühes eriti piinarikkas stseenis tekitab mees endale nõeltega publiku ees nii ägedat valu, et oksendab ootamatult põrandale, aga eks sellised kontrollimatud vembud tee kogu šõu lihtsalt värvikamaks. Film keskendub peamiselt eksperimentaalsetele viisidele, kuidas omamoodi guruna tegutseva Ruckerti stuudiot külastavad inimesed endale füüsilist valu tekitada lasevad ning seeläbi naudingut kogevad (mistõttu ei sobi film nõrganärvilistele) ja annab asjaosalistele võimaluse sadomasohhismi olemust ratsionaalselt selgitada. Paraku jääb aga õhku rippuma hulk küsimusi, millele täpset vastust ei saagi. Kuidas need inimesed üksteist leiavad? Ja mis sellise ekstreemse käitumiseni viinud on? Nagu näeks põnevaid eksootilisi puuvilju, aga ei saagi teada, kust need täpselt pärit. Imetlusväärselt avameelne ja otsekohene dokumentaal, aga puudutab teemat üsna pealiskaudselt, millest on kahju, sest BDSMist ei tehta just ohtralt paljastavaid filme. "Sick: The Life & Death of Bob Flanagan" meeldis tunduvalt rohkem.
 

"Oliivipuu" ("El olivo") ★★★★★★★★★★

Imekaunis ja mitmekihiline lugu suvalises hispaania kanafarmis töötavast Almast, kes otsustab onu ja temast sisse võetud noore kutiga sõita Düsseldorfi, kui avastab, et just seal asub muldvana oliivipuu, mis talle kunagi väga kallis oli. Võib tekkida küsimus, kui paeluv saab olla draama suvalisest puust, aga Icíar Bollaíni päikeseküllane film omistab konkreetsele oliivipuule sügavalt erilise tähenduse ning kätkeb endas ka veidi sotsiaalkriitikat. Omaette lahe on, et osaliselt tegemist humoorika road movie või nn teekonnafilmiga ning sihikindlatele peategelastele hakkab kogu täiega kaasa elama, kui nad veokiga Saksamaa suunas veerevad. Anna Castillo on Alma rollis fantastiline. Sergi Gallardo toekas isikupärane operaatoritöö kingib kogu filmile kütkestavalt hella jume. Igast küljest vapustavalt tugev linateos perekondlikest suhetest ja mäletustest, mis suudab liigutada sentimentaalsusele kaldumata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar