Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 16. november 2016

PÖFF 2016: Paterson, 4 Kings, The Reconquest, Train to Busan, Wiener-Dog

"Paterson" ★★★★★★★★★★

Kui uus eluline dramöödia Jim Jarmuschilt nii lahedalt autori nägu poleks, võiks püsivalt rahulikus tempos kulgev lugu hobikorras luuletamisega tegelevast endassetõmbunud bussijuhist kärsituma vaataja käppelt tuttu suigutada. Aga Jarmuschi touch on "Patersonis" kenasti olemas. Mõtted liiguvad seda vaadates korduvalt mehe eelmistele töödele. Ega film palju enamat pole kui üks mõtisklev pilguheit bussijuhi kohta eriliselt intellektuaalse noore mehe töönädalasse. Plusspunktid värvikate kõrvaltegelaste eest - isegi kahe minuti jagu ekraaniaega saav nimetu amatöörlik räppar, keda bussijuht Paterson (kes elab ja töötab Patersoni-nimelises unises linnas!) pesumajast möödudes kohtab, jääb hästi meelde. Nagu ka pilkupüüdev urbanistlik olustik. Mida New Jerseys asuv Patersoni linn Jarmuschi enda jaoks tähendab, ma ette ei kujuta, aga film avaldab sellele kindlalt austust. Dialoogis kõlab paari tuntud luuletaja nimi, kes just seal sündis või mingil eluperioodil elas, samuti räägitakse korduvalt kuulsast koomikust Lou Costellost, kes Patersonis sündis. Ehkki "Paterson" oleks nagu Xanaxi mõju all vändatud, paneb see mõnusalt delikaatne ja mahe film hindama argiseid nädalavahetusi ning tekitab kiusatuse head luulekogu lugeda. Kirjuid must-valgeid mustreid jälle mõnda aega näha ei taha, sest Patersoni kodu kubiseb neist. Adam Driver, kellest pole isiklikult senimaani vaimustusse sattunud, passib nimitegelase rolli imekenasti. Kauaks film mällu ei sööbi, aga intelligentselt kokku pandud ja sarmikas. Mõned hetked mõjuvad lausa maagiliselt. Lakoonilisest luuletavast bussijuhist saaks ka olulisemalt väheütlevama filmi teha. Jarmuschi fännidele läheb kindlasti peale.

"4 kuningat" ("4 Könige") ★★★★★★★★★★

Kindla käega lavastatud depressiivne draama neljast erineva iseloomuga noorest, kes sunnitud jõulud veetma psühhiaatriakliinikus. Film vaatleb põhiliselt tegelaste keerulisi suhteid vanematega, samuti on oluline roll mängida usalduslikul Wolffi-nimelisel psühhiaatril, kes annab endast parima, et tema hoole alla usaldatud traumeeritud teismelised paraneksid. Veetleva Lara, äkiliste vihahoogude pärast teistele kallale kippuva Timo jt raske meeleseisund tuleb hästi esile, aga sügavat kaastunnet noorte kannatajate vastu ei teki. Üllatavalt ei reeda film ka eriti palju noorte mineviku kohta. Üheplaaniliseks jääb ka Wolff, millest on eriti kahju, sest mitmes Hollywoodi filmiski üles astunud Clemens Schick on hea näitleja ning üks tõeliselt hea stseen paljastab just arstionu suhtumise jõuludesse. Lugu esitatakse realistlikult (film on päris kindlasti üles võetud pesuehtsas psühhiaatrihaiglas), aga tegelased võiks olla põnevamalt suhestatud ning konfliktid ekstreemsemad, et sel tugevam emotsionaalne mõju oleks. Üldiselt asjalik Just Filmi kaup, aga niisuguseid noortedraamasid läbi aastate juba nii palju ette sattunud, et võin varsti ise lolliks minna ja hullarisse sattuda (ma tegelikult ei tea, miks ma juba seal pole)...

"Taas tulevikku" ("La reconquista") ★★★★★★★★★★

Kangesti Richard Linklateri unustamatut "Before Sunrise'i" meenutav kibemagus lugu mehest ja
naisest, kes kunagi kooliajal teineteisesse kõrvuni armunud olid ja ennatlikult igavest truudust vandusid. Kui nad üle mitme aasta taas kohtuvad, veedavad nad öö koos, külastades erinevaid baare ning meenutades nostalgiliselt vanu aegu, aga seda kõike vaid sõpradena. Vaid tantsupõrandal jagavad nad põgusat intiimset hetke, justkui hinges nooruspõlve hetkeks tagasi hüpates. Eriti romantiliseks kisub film viimases kolmandikus, kui ootamatult hüppabki ajas tagasi ning näitab peategelasi teismelistena, kui nad muudkui musitasid ja teineteisele mesiseid kirju kirjutasid. Tundeline ja elulähedane linateos sellest, kuidas inimesed ajas muutuvad, aga kaunid mälestused püsima jäävad. Eriti mõnusa mulje jätavad (spetsiaalselt filmi jaoks kirjutatud?) loureediliku kõlaga hispaaniakeelsed laulud, mida Manuela ja Olmo nautlevad nii olevikus kui minevikus. Armsasti jutustatud lugu, aga ometi jäi kripeldama küsimus, miks peaksin kahe peategelase hingeelust hoolima ning peale ülesehituse pole selle juures kuigi palju loomingulist.

"Rong Busanisse" ("Busanhaeng") ★★★★★★★★★★

Kui käesolevast aastast peaks välja noppima paar-kolm zombifilmi, mida tähenduslikkuse, unikaalsuse või lihtsalt hea meelelahutuse tõttu vaadata tasuks (sest kõiki nagunii vaadata mõtet pole), ei saa jätta välja toomata kodumaal Lõuna-Koreas ning mujalgi erakordselt menukaks osutunud "Train to Busani", kus riigi pealinnast Seoulist Busani suunduval reisirongil hakkab ohtlik kiiresti leviv viirus muutma inimesi zombideks ning käputäis inimesi peab koostööd tegema, et kriitilisest olukorrast eluga pääseda. Paraku pole nende šansid kiita, sest nakkus on üheaegselt valla pääsenud suurlinnades — pole isegi selge, mis toimub rongi sihtkohas Busanis. Sinna loodab teiste seas elusana kohale jõuda ärimees Seok-woo, kel kaasas Busanis elavat ema igatsev väike tütar Soo-an, üks sümpaatsemaid lapsi, keda üle tüki aja õudusfilmis näinud olen. Pahatihti kipuvad abitud põnnid olema sedalaadi õudukates parajad tüütused, aga "Train to Busan" on siinkohal ilmselge erand. Üheks filmi tugevuseks on keskne isa ja tütre suhe, mis loo kulgedes kinnistub. Kui välja arvata üks isekas ülikonnas mölakas, kellel teiste reisijate heaolust ükskõik on, äratavad kõik peategelased äratavad sümpaatiat ja neile on kerge kaasa elada. Nagu ühistranspordil ikka, leidub ka Busani suunas veereval rongil erinevast sotsiaalsest klassist inimesi, aga kaose puhkemisel tuntakse end võrdsetena, nii et üksmeelselt näeb koos võitlemas nii ülikonnas härrat kui määrdunud räbalatesse rõivastatud heidikut. Võiks arvata, et rongil jäädakse enda kaitsmisel hätta, sest liikumisruumi napib ning võimalust tulirelva järele haarata pole, aga zombid on sedapuhku üle keskmise rumalad ning võivad isegi põrandale kukkuva kommipaki suunas karata, kui seda kuulevad — tegelased nuputavad kiiruga välja, kuidas nende olematut silmanägemist ära kasutada. Kui aga ägedamaks kiskluseks läheb, võib film positiivselt üllatada ka žanri austajaid, sest digitaalseid ja praktilisi efekte on väga oskuslikult kokku sobitatud. Kaasahaarav ja üllatavalt liigutav zombifilm.

"Vorstike" ("Wiener-Dog") ★★★★★★★★★★

Musta huumoriga vürtsitatud satiiriliste draamadega tuntust kogunud Todd Solondzi "Wiener-Dogis" näeb täisikka jõudnud Dawn Wienerit, Solondzi 1995. aasta coming of age filmi "Welcome to the Dollhouse" peategelast. See pole Solondzi jaoks esimene kord tuua uuesti kinolinale tegelaskuju(d) mõnest varasemast filmist: 2009. aasta "Life During Wartime" oli kaudne järg tema parimale draamale "Happiness", rääkides tolle keskmes olnud õdede elust aastaid pärast "Happinessi" sündmusi. Kui oled imestanud, mis sai uudishimulikust poisist, kelle seemnepurskega "Happiness" rõõmsalt kulmineerus, siis "Life During Wartime" annab vastuse. Ülesehituselt sarnaneb "Wiener-Dog" samuti Solondzi eelmistele filmidele, koosnedes mitmest loost, mida seob väike taksikoer ("Storytelling" on näiteks kokku pandud kahest täiesti eraldiseisvast osast — "Non-Fiction" ja "Fiction"). Pikk arvustus...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar