Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 19. detsember 2016

"Incarnate" (2016)

Ühe viletsama mulluse kassahiti "San Andrease" vändanud Brad Peytoni (üpris deemonlike silmadega kineast, muuseas) käe all valminud "Incarnate'ist" võib kergesti jääda mulje kui "Insidiousi" matkivast rämpsust, millest tasuks kaarega eemale hoida ka õudusfilme hindaval inimesel, aga ootusi madalal hoides võib film isegi üllatada üle keskmise originaalse teemakäsitluse pärast. Olles juba korduvalt ohkinud, kui siiber on mul seestumise ümber keerlevatest õudukatest, sest nad kõik samasugused olema kipuvad, rõõmustas mind "Incarnate'is" tutvustatud meetod kurjade vaimude välja ajamiseks. Film ei vaevu täpselt selgitama, miks just peategelasel Seth Emberil on haruldane võime ronida kurjast vaimust võetud inimese alateadvusse, et inimene välja päästa, aga no vähemalt ei ole ta järjekordne ladina keeles pomisev preester, ja pealekauba mängib Emberit sarmikas Aaron Eckhart, kes oma karjääri praeguses etapis kahjuks väga kaineid valikuid ei tee (1997. aasta "In the Company of Menis" on mees küll võrratu). Olles ühe eriti pahatahtliku deemoni pärast kaotanud nii naise kui lapse ja ise jäänud ratastooli, otsustab Ember riskida eluga ning koos oma tiimiga tõtata appi poisile, kellesse tunginud seesama deemon. Invaliid ja alkohoolik nagu ta on, pole Emberil suurt midagi kaotada nagunii (peale kolleegide, kes näevad välja, nagu omaksid kõiki Slipknoti CDsid ja veedaks liiga palju aega tätoveeringusalongides) ja arved vajavad klaarimist. Varakult tuleb ilmsiks, et deemoni poolt rünnatud poissi kasvatab üksinda ema, sest paps on sarnaselt Emberile joodik ning murdis kord lapse käe (nagu Jack Torrance "The Shiningus"!), nii et siin ka peidus lõhutud perekonna lugu, ja poisi sisemine latentne soov jälle põhjakäinud isaga olla mängib selles olulist rolli.

Ega "Incarnate" selles mõttes midagi vaimustavalt uut tee, et samasugusele ideele oli näiteks üles ehitatud ka Tarsem Singi fantastiline visuaalne maiuspala "The Cell", aga hindan, et see püüab julgelt eristuda enamikust teistest menukate lähiaastate õudusfilmidest ja isegi uhkeldab sellega salamisi, sest ühel hetkel kostab manipulatiivne deemon, et ristid ja palvetamine on ju läinud nii igavaks. Ehmatus tabas mind siis, kui Ember pani viimaseks otsustavaks lahinguks valmistudes kaela risti, sest mulle oli juba selgeks tehtud, et tegemist pole looga usust, aga lõpuks selgus, et seda risti oli suremise hetkel lihtsalt kandnud Emberi abikaasa ja tondipüüdja jaoks seetõttu sümboolse tähendusega. Selge see, et "Incarnate" pole hämmastavalt intelligentne õudukas ja ette tuleb ka tõelisi tobedusi (nagu tarkvara, mis näitab visuaalselt inimeste sisemist energiat vms), aga põnev on selle isemoodi reeglite süsteemi vaikselt tundma õppida. Ja mulle kui David Cronenbergi fännile valmistas rõõmu, et kurjadesse vaimudesse suhtutakse nagu parasiitidesse, kes inimeste ajudesse ronivad. Mõnusa new age kallakuga kogu see lugu. Ja Aaron Eckhart, kes siin ratastooliga ringi veereb ning viskit kulistab nagu homset poleks, toimib peaosas kenasti. Eks ta ole väärt etemaid rolle, aga küllap tundis temagi stsenaariumi lugedes, et see on midagi uut ja huvitavat. Inimeste alateadvusse libisedes suudab Ember muuseas siiski kõndida. Uurisin hiljuti ühe invaliidist sõbra käest, kas ta on unenägudes ka tooli aheldatud, ja too vastas, et enamasti ikka kõnnib. Vot nii siis. Kes "Incarnate'ist" tõsist närvikõdi otsib, peab pettuma, sest ainsaks õudseks asjaks selle puhul peaosalise soeng (ma kutsuks "Incarnate'i" rohkem fantaasiafilmiks), aga värskendavalt mõjub ta küll, millest iseenesest piisab, et minu poolehoid võita. Iga kaasaegne USA film, mis vähemalt püüab läheneda igavaks muutunud teemale uue nurga alt, on absoluutselt teretulnud. Kuigi lõpplahendusest nii järeldada võiks, ei julgeks ma järge aga oodata. Nägin filmi reede õhtul Solarises ja peale minu oli saalis vaid üksainus paarike, mis andis kohe märku, et tegemist pole mingi hitiga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar