Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 29. detsember 2016

"Sausage Party" (2016)

Ainult Hollywoodis võivad kaks kanepit jumaldavat selli (antud juhul Seth Rogen ja kahe Oscari nominent Jonah Hill) tulla lagedale mõttega luua Pixari teoste vaimus vulgaarne täiskasvanutele mõeldud multifilm antropomorfsetest poekaupadest ning saada popsutamisest sündinud idee realiseerimiseks paarkümmend miljonit dollarit. Jutt käib animafilmist "Sausage Party", mille laialdase tegelaskonna moodustavad Shopwell'si supermarketis riiulitele laotud tooted, kes elavad, hingavad ja räägivad ning moodustavad omaette ühiskonna. Peakangelaseks vorst nimega Frank, kes seab endale ülesandeks välja uurida, kas kõikide teiste Shopwell'sis müüdavate kaupade idealistlik veendumus, et kellegi kärusse maandumine ning poest minema saamine tähendab nii-öelda paradiisi pääsemist, on üldse õigustatud. Nimelt kuulutab üks poodi tagasi toodud purk meesinepit, kes käitub umbes nagu psühhootiline sõjaveteran, et ära ostetud saamine on hoopis halvim asi, mis üldse juhtuda võib. Kui mõni klient peaks ostma näiteks paki krõpsu, ei oota seda krõpsupakki ees mitte magus elu, vaid õudused, mille kirjeldamiseni Meesinep ei jõuagi, sest otsustab sooritada enesetapu. Meesinepi jutt muudab Franki aga uudishimulikuks ning nõnda satub üksik vorst poes hullumeelsele seiklusele koos paari teise toidukaubaga, nende seas seksapiilne hot-dogi sai Brenda, kellega vorst peaks astuma "vahekorda". Sest vorst peaks ju kukli sisse minema ja nii. Franki jt vastaseks kujuneb napilt surmast pääsenud prits (douche on vist prits eesti keeles?!), kes saanud katkise mahlapakikese vägistamise järel võimsa doosi energiat ning ihkab kätte maksta.

Kõik arusaadav? Seekord oli mul sisututvustust kirjutades kohe eriti jabur tunne. Nagu ilmselt aru said, lasid taotluslikult amoraalse, obstsöönse, rassistliku ja seksistliku "Sausage Party" autorid fantaasial lennata ja tulemus osutus parimal juhul kergelt lõbustavaks kurioosumiks. Nende jaoks, kes filme aktiivselt vaatavad, pole täiskasvanutele mõeldud animafilmid iseenesest midagi seninägematut (üks mu isiklikke lemmikuid, "Fritz the Cat", valmis 70ndate alguses), nii et ainult seepärast "Sausage Party" vapustada ei suuda, et täispikk multikas kubiseb üle mõistuse häbitutest naljadest (näiteks näritud nätsu kujul, kes liigub ratastoolis ning meenutab kangesti Stephen Hawkingit). Kes selle vaatamiseks raha kulutab, hakkab lõputiitrite saabudes ilmselt kahtlustama, et YouTube'is saanuks ju täiesti tasuta ja seejuures kompaktsemal kujul vaadata mõne noore animaatori ajuvaba loomingut. Kui tatt olin, veetsin palju pärastlõunaid Newgroundsi-nimelisel saidil just sedalaadi teoseid uudistades. "Sausage Party's" esitletud fantastilise maailma seaduspärasuste suhtes pole ilmselt mõtet ülemäära kriitiline olla. Mõistes, et naljad ei ole teab mis geniaalsed, hakkasin imestama, mispärast on ühte ja samasse pakki topitud vorstid kõik individuaalsed isiksused, aga kartulikrõpse täis kott on üksainus tegelane. Kas igal krõpsul ei peaks samamoodi olema silmad ja suu? Eks vaatajal tule leppida näiteks tõsiasjaga, et vorstid on nikunäljas ja piidlevad kiimaselt kukleid, sest nende koht ongi saia sees. Ah, tunnistan, et minulgi on Statoilist hot-dogi ostes tekkinud põgusaid seksuaalseid mõtteid, kui jälgin vorsti saia sisse libisemas, ent kavatsust niisugusest nurjatust seosest inspireeritud täispikka filmi teha ei tuleks mul eales. "Sausage Party" visuaalselt meeldejäävaimas stseenis, mis imiteerib vägivaldseid sõjadraamasid nagu "Saving Private Ryan", leiab ühe vähestest hiilgavatest naljadest, kus hunnik toidukaupu, sh kotitäis jahu, käru seest põrandale langevad ning üks purk pähklivõid nutab massiivses jahupilves katki läinud moosipurgi pärast, mille laialivalgunud sisu on loomulikult vere moodi. Teadupärast on Ühendriikides populaarsed peanut butter and jelly sandwichid ehk PB&J'd. Samas stseenis näeb üht katki läinud konservi hädiselt püüdmas enda sisse tagasi toppida välja voolanud spagette, mis meenutavad soolikaid. Isegi "Hacksaw Ridge" polnud nii košmaarne!

Kahju, et loominguliselt animeeritud stseene kokkuvõttes nii vähe on — montypythonlik laulunumber kõige alguses tõotab midagi vaatemängulisemat kui reaalselt pakutakse. Film tervikuna kahjuks erakordselt vaimukas pole ning seda peamiselt utreeritud vulgaarsuse pärast. Kuna "Sausage Party" kasutab maksimaalselt iga võimalust olla ropp ja/või solvav, ei mõju naljad eriti loomulikult. Umbes sarnane probleem oli mul samade meeste loodud jandiga "This Is the End", kus mitmed tuntud staarid kehastasid iseennast, aga käitusid nii naeruväärselt, et see ei tundunud üldse veenev. Trey Parkeril ja Matt Stone'il kukub teadlik vindi üle keeramine hulga paremini välja. Arvestades, kui absurdne "Sausage Party" igast aspektist on, võib tulla üllatusena, et film lausub väärikalt üht-teist religiooni teemal, aga jällegi — "South Parki" loonud tandemil on ka seesugused torked teravamalt õnnestunud. Kõige enam avaldas tegelikult muljet Douche'ile hääle andnud Nick Krolli osatäitmine — hetkest, mil Douche mahlapakki seksuaalselt ründas ja selle tulemusena võimsad musklid sai, nautisin ma tema agressiivset jõujuurika möla täiega. "Sausage Party" pole aktiivselt ebameeldiv film ja olemuselt üks unikaalsemaidki, mis 2016. aastal Hollywoodist tulnud, aga umbes sama kõrge toiteväärtusega kui keskmine hot-dog. Pakub täpselt seda, mida liiga paljastavad trailerid lubasid, nii et aus kaup. Roppused roppusteks — "Toy Story" jagusid (millele "Sausage Party" süžeeliselt märgatavalt sarnaneb, sest Frank läbib umbes samasuguse teekonna nagu Woody Pixari seerias) vaadates olen palju palavamalt naerda saanud.

P.S. Kui jutt juba hot-dogidele läks: elukutselise veidrikuna meeldib mulle Statoilis tellida hot-dogi ilma ühegi kastmeta, mis peab ikka päris kummaline olema, sest teenindajates tekitab niisugune valik peaaegu alati jahmatust (mis vahel mõjub isegi häirivalt). Aga vorst püsib nii saia sees mõnusalt kuumana ning selle maitse tuleb tugevamalt välja (eriti Chorizo puhul).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar