Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 27. detsember 2016

"The Autopsy of Jane Doe" (2016)

Nagu otsekohesest pealkirjast järeldada võib, keskendub PÖFFi elamuslikku Öiste Värinate programmi kuulunud ja seejärel meie kinolevisse jõudnud "The Autopsy of Jane Doe" ehk "Tundmatu naise lahkamine"... ühe tundmatu naise lahkamisele. André Øvredali ("Trollhunter") käe all valminud minimalistlikus õudusfilmis mängivad koroneridest isa ja poega vastavalt Brian Cox ning Emile Hirsch ning tegevus toimub tervenisti neile kuuluvas morgis, kuhu kärutatakse kõigi lähikonnas sussid püsti visanud inimeste surnukehad. Asudes lahti lõikama nägusa noore naise laipa, et selgitada välja tolle surma asjaolud, teevad Tommy ja Austin Tilden rea kummastavaid avastusi, misjärel satuvad nendegi elud ohtu, sest tegemist pole kaugeltki tavalise hukkunuga. Ainsaks arvestatavaks elavaks kõrvaltegelaseks Austini uudishimulik pruta, kes morgi külastades tunneb põletavat vajadust laipu näha, ja ega selles midagi erakordselt müstilist polegi, sest igaüks peab surma vähemal või rohkemal määral paeluvaks. Kokkuvõttes järeldab film, et surnute — eriti juba mulda sängitatud surnute — torkimisel võivad olla nukrad tagajärjed. Tommy ja Austin teevad oma koledat tööd nagu detektiivid ja satuvad kergesti hasarti, kui nende lauale satub koolnu, kelle suremise põhjust ei saa määratleda selgete väliste tunnusmärkide põhjal, ja nagu filmi alguses ilmneb, ei pruugi ka kõige loogilisem järeldus osutuda tõeseks.

"The Autopsy of Jane Doe" esimene pooltund on selles mõttes paeluv: ühest küljest pelgad, et lugu muutub talumatult võikaks, aga teisalt elad kaasa, võttes seda omalaadi mõrvamüsteeriumina, kus kontvõõra inimese surmaga lõppenud sündmusi ei püüa välja selgitada mitte märkmiku ja pastakaga vehkivad detektiivid, vaid skalpellidega varustatud koroneride tandem, kellele pakub jahedas morgis lõõgastust klassikaline rokk. Filmis kujutatud lahkamised ei ületa võikuselt mõistagi Nacho Cerda kurikuulsat morgi-filmi "Aftermath", "Pathologyt", "Saw IV'd" või Stan Brakhage'i "The Act of Seeing with One's Own Eyesi", mis näitab üleüldse ehtsas morgis toimuvat, aga surnukuuri kõledus tuleb efektselt esile ning Tildenite töövahendid ei ole kõik moodsad. Olgu märgitud, et meeste käsutuses olev surnukuur ühes krematooriumiga on rajatud nende isikliku kodu alla, mis asub üleüldse kuskil pärapõrgus. Sedalaadi õudukad mõjuvad ikka teravamalt, kui tead, et tegelaste lähiümbruses pole midagi peale vareste. Umbes poole pealt muutub "The Autopsy of Jane Doe" aga järsult tasakaalutuks üleloomulikuks õudusfilmiks, kus peategelastele armu ei anta, ja jookseb õnnetult rappa. Peen töö skalpellidega asendub teaterliku kollitamisega ning veterannäitleja Brian Coxi suust ei kostu enam muhedad mõtisklused elu ja surma teemal, vaid kannataja ohked. Omaette tõrvatilgaks meepotis vildakad eriefektid ning etteaimatav puänt lõpus, mis ei tohiks rabada kedagi, kes lugenud näiteks Stephen Kingi juttu "Lahkamispalat nr 4" (ilmunud novellikogus "Kõik on mõeldav") või näinud "Alfred Hitchcock Presents" episoodi "Breakdown", mis inspireeris Kingi toda juttu paberile panema. Juba "The Autopsy of Jane Doe" vaatamise ajal tundsin, et lugu justkui kombineeriks närvesöövaid Kingi novelle "Lahkamispalat nr 4" ja "1408". Arvestades, et valdav osa nüüdisaegsetest õudusfilmidest räägivad seestumisest, pakub sootuks teistsuguste ideedega "The Autopsy of Jane Doe" aga teatavat vaheldust ja peaks vähemalt temaatilise põnevuse tõttu rahuldama teravat elamust otsivat friiki. Niisugust filmi vaatama minnes võid olla kindel, et näed saalis mõnd veidrikku. Minu kõrval istus näiteks üks kahtlaselt käituv sell, kellel oli seljakotis suur pakk krõpse, mille sisu ta enne filmi algust läbipaistvasse kilekotti ümber kallas. Nii kena temast, sest krõpsupakk teeb ju lärmi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar