Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 1. jaanuar 2017

"Pet" (2016)

Minu jaoks jäi rahulikult lõppenud aasta viimaseks filmiks psühholoogiline õuduspõnevik nimega "Pet", kus kohmetu ja üksildane loomade varjupaigas töötav Seth kohtab juhuslikult bussis veetlevat blondiini, kellega ammu samas koolis käis. Vaikne veidrik otsustab naise röövida ning vangistada, sest on temast sisse võetud, aga neiu vaesest Sethist jälle kaugeltki huvitatud pole, olgugi et mees talle kogu täiega muljet avaldada üritab. Ühesõnaga: kui naine keeldub sinuga Ben Foldsi kontserdile tulemast ega hüppa sinuga voodisse, et näidata üles tänu kümnete rooside eest, mis talle anonüümselt töö juurde saatsid, on ju ainuõige lahendus teda rünnata, vägisi tuttu panna ning puuri pista. Peast soe Seth nii igatahes arvab. Esialgu jääb mulje, et "Pet'i" näol tegemist John Fowlesi unustamatu hinnatud romaani "Liblikapüüdja" ebaametliku kaasajastatud ekraniseeringuga, kuid antud inimröövi-lugu võtab ootamatu (ja üsna uskumatu) pöörde, mis ei luba kokkuvõttes kategoriseerida "Pet'i" järjekordseks verest nõretavaks torture porn filmiks. Kiitus stsenarist Jeremy Slaterile, sest olin varakult veendunud, et näen järjekordset "Captivityt" või "The Loved Onesi" (mitte, et mulle ei meeldiks "The Loved Ones"). Põnevikke, kus jubedate sundmõtetega vaimuhaige hoiab vangistuses süütut inimest, eksisteerib mõistagi mitu. Üks niisugune — Lenny Abrahamsoni "Room" — jahtis alles usinalt Oscareid. Kuulsaimaks arvatavasti Stephen Kingi samanimelisel romaanil põhinev "Misery", mille lugu on intrigeeriv põhjusel, et vangi võetakse kirjanik hullumeelse naise poolt, kes peab end tema suurimaks fänniks ning sunnib meest oma isoleeritud majapidamises uut romaani kirjutama. "Pet", üllatus küll, on paar kraadi rohkemgi fucked up kui eelmainitud linateosed ja sugugi mitte instruktiivne õppefilm üksikutele vihastele loneritele.

"Pet'is" langeb inimröövi ohvriks sellist tüüpi tibi, kes ilmselt pidudel liiga palju võtma kipub ja võõra tätoveeritud kolliga tatti paneb ning tööintervjuudele alati pool tundi hilineb, sest jäi end kodus liiga kauaks meikima. Sarjast "Lost" ja "The Lord of the Ringsi" triloogiast tuntud Dominic Monaghani poolt mängitud Seth on jälle õbluke kutt, kes ranitsa kandmiseks ilmselgelt liiga vana ja väga hästi suhelda ei oska. Pole ime, et mees töötab loomadega, sest tunneb end nende seltsis kindlasti mugavamalt kui teiste inimeste. Erinevalt näiteks "Miseryst", kus eranditult elame kaasa hullu naise voodisse aheldatud sulemehele Paul Sheldonile, näeme sündmusi algusest peale Sethi perspektiivist. Alguses võib kiusatud näoga sell oma hingelises nukruses kaastunnet äratada, aga niipea, kui ta hullumeelset plaani realiseerima hakkab, ei ole erilist tahtmist talle pöialt hoida, olgugi et film annab kohe mõista, et mehike ei taha tema suhtes ükskõiksele naisele füüsiliselt viga teha. Isegi unerohtu, millega naise uimastab, katsetab kõigepealt enda peal. Ilmselt mitte vaid selleks, et kontrollida, kas see ilusti tuled kustu lööb, vaid ka teada saamaks, kas droog võib põhjustada põrguvalu või hirmsaid kõrvalnähtusid. Veetleva ohvri kohta on ta teada saanud nii mõndagi ehmatavat ja edasised kavatsused seetõttu eriskummalised.

Kui filmi nautimiseks on sul vaja kellelegi kaasa elada, ei anna käesolev lugu tegelikult kuni lõpuni kuigi head valikut (kui välja arvata üks valvas turvamees, kes on lihtsalt kahuriliha). Kummagi peategelase tõelise olemuse ega motiivide osas ei maksa ennatlikke järeldusi teha. Nii üllatavalt kompleksne ja haiglane narratiiv, et ma kohe hea meelega vahtisin selle järel könn Kevin Harti stand-upi (mis osutus umbes sama naljakaks kui "Pet"). Umbes samasugust sügava hullumeelsuse kujutamist on esinenud nt seriaalis "Criminal Minds", mille jaburamaid jagusid "Pet" nii stiili kui süžeekäigu poolest meenutada võib. Psühholoogilisi põnevikke, mis paneks kulmu kortsutades tõdema, et nii pöördelist lugu oodata ei osanud, ei satu tänapäeval samas tihti ette. Eks "Pet'ile" saa ette heita, et kui film kõik kaardid poole pealt lauale laob, ei oska see midagi vapustavat edasi teha (teine pool on tunduvalt igavam kui esimene), aga üldiselt hästi õnnestunud "säästupõnevik", mis võib sussid jalast lüüa ka vaatajal, kes harjunud ülbelt filmi vaatama asudes kostma, et teab nagunii, mis juhtuma hakkab. Kõige mõistlikum ongi mõelda sellest kui sõgedast armastusloost.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar