Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 20. jaanuar 2017

"Split" (2016)

Veel ligi viis aastat tagasi tundus režissöör M. Night Shyamalan nagu koolipoiss, keda ilmselgelt õnnistatud elava kujutlusvõime ja kiire nutiga, aga millegipärast ei viitsi ta tunnis üldse kaasa mõelda ning saab järjepidevalt kahtesid. Põrnitsedes tuimalt suure-eelarvelisi junne nagu "The Last Airbender" või "After Earth", olin šokeeritud, et karjääri muljetavaldavate psühholoogiliste põnevikega alustanud režissöör nii häbiväärselt madalale tasemele on langenud, aga sisimas lootsin ikka optimistlikult, et temast saab uuesti n-ö eeskujulik õpilane. Veidi rõõmustada suutis mind Shyamalani kirjutatud-lavastatud "The Visit" 2015. aastast, mis polnud vapustavalt meeldejääv, aga vähemasti kõhe ja leidlik found-footage õudusfilm. Mulle ei jäänud muljet, et see Shyamalan, keda mina armastan — mees, kelle käe all valmisid mõjuvad "Unbreakable" ning "Signs" — on lõpuks tagasi, aga tal õnnestus astuda samm õiges suunas. Kuna "The Visit" kuulub found-footage žanrisse, mis seab alati omad piirangud, ei peegeldanud see Shyamalani tegelikke tugevusi lavastajana, aga vähemalt sisendas pingsalt kulgev film lootust, et lavastajat ei maksnud veel maha kanda. Facebookis tegi üks inimene muheda kommentaari, et Shyamalan ongi nagu vägivaldne boyfriend, kelle juurde sa muudkui tagasi lähed, ükskõik kui kõvasti ta ketukat annab. Mälestused mehe parimatest filmidest ei taha kustuda ja nõnda loodad isegi pärast kümnendat käkki järjest, et kineast teeb uhke comebacki. Pärast "Spliti" nägemist söandan öelda, et vana hea Shyamalan, kes oskab publikuga mängida ning oma tegelasi süvitsi analüüsida, ongi tagasi.

Tegemist pole perfektse filmiga, kuid arvestades, missugust sõnnikut on ta meile serveerinud viimase 10 aasta jooksul, ei saa lõhestunud isiksuse teemat lahkava haiglase õuduspõneviku üle kuidagi nuriseda. Filme, kus väärastunud maniakk röövib ja vangistab ühe süütu inimese või lausa mitu, on muidugi nähtud küll ja küll, kuid käesoleva filmi eripära seisneb tõsiasjas, et kolm tüdrukut röövida otsustanud Kevini kehas elab tervelt 23 erinevat isiksust, ja eriliselt pööraseks läheb lugu siis, kui selgub, et peagi võib end ilmutada kahekümne neljas, kõige koletislikum kahest tosinast. Shyamalan ongi tegelikult algusest peale jutustanud tuttavaid lugusid ebaharilikus võtmes. Ta on vändanud tondifilmi ("The Sixth Sense"), superkangelasefilmi ("Unbreakable") ning tulnukafilmi ("Signs"), aga nad kõik mõjuvad väga ebakonventsionaalselt (eriti "Unbreakable", mis ongi vist kõige unikaalsem superkangelasefilm üldse). "Spliti" kui vormilt suhteliselt stereotüüpilise põneviku teebki eriliseks Kevini dissociative identity disorder, mille tõttu võib noored tüdrukud vangistanud mees käituda ning riietuda ühel hetkel nagu 9-aastane Kanye Westi armastav jõmpsikas ning järgmisel hetkel nagu pedantlik vanamutt, kes armastab igasugu kummalisi fakte loomariigi kohta. 23 isiksusest, kes Kevini kehas elavad, näeme filmis umbes kümmet.

Võid isegi arvata, et niivõrd paljunõudlikku rolli ei suudaks ega söandaks mängida isegi mitmed kogenud näitlejad, aga selle väljakutse võttis bravuurselt vastu James McAvoy, kelle jaoks pole see tegelikult esimene kord mängida vaimselt haiget amoraalset inimest ("Filthi" mäletate?). McAvoy tõepoolest hiilgab "Splitis", ent kuna tegemist žanrifilmiga, pole näitlejal erilist lootust olemuslikult väga kompleksse ja ehmatava tegelase mängimise eest auhindu võita. No õigem oleks öelda, et McAvoy mängibki "Splitis" tervet hulka erinevaid tegelasi ja nad on kõik jahmatavalt omalaadsed. Erinevate iseloomude, aktsentide, kehakeelega jne. Isegi Hedwigit, väikest üleannetut poissi, suudab McAvoy seejuures hirmutavalt mängida, meenutades natuke Robin Williamsi tegelast koguperefilmis "Jack", kui too oleks liimi nuusutanud. Fenomenaalne ja üle mõistuse julge osatäitmine, mis väärib tähelepanu ning tunnustust. Samuti esineb muljetavaldavalt mulluses "The Witchis" säranud Anya Taylor-Joy, kes mängib röövitud tüdrukute triosse kuuluvat vaiksevõitu Caseyt. Taylor-Joy pole lihtsalt suvaline iludus nagu teised kaks tüdrukut, vaid võluvalt loomulik ning ilmekas, suutes algusest peale ka mõista anda, et Caseyl hinges on peenelt varjatud arme. Arme, mille pärast erineb tema käitumine sõbrannade omast, kelles põhjustab vangistus kõvasti rohkem paanikat. Mulle meeldib Shyamalani varaste filmide puhul tegelaste seletamatu stoilisus ning seda näeb ka "Splitis" just Casey puhul. Autor ise, muide, teeb filmis ka kiire "sutsaka" (nagu tal kombeks on) ning laseb enda välimust pilgata, andes mõista, et oskab enda üle naerda.

Mis puudutab filmi süžeekäiku, siis ilmselt osutub nii mõnegi vaatajate jaoks vastuvõetamatuks paljastus, et Kevini kehakeemia võib muutuda vastavalt isiksusele, kes tema keha parajasti juhib, ja 24. isiksuse ehk elaja saabumine tähendaks, et ta moondub täiesti animaalseks, ent olgu siinkohal märgitud, et Shyamalan on teinud ka filme vaimudest, tulnukatest jne. Miks see probleem on, kui elaja ärkamisel saab Kevinist midagi verejanulise karu laadset? Minus tekitab hoopiski heameelt, et Shyamalan ei pidanud vajalikuks tulla vastu publiku loomulikule eeldusele, et sedalaadi lugu peaks võimalikult realistlik olema, ja pookis filmi lõppu isegi jahmatava stseeni, mis meenutab, et ka tema varasemates lugudes esinenud karaktereid, kellesuguseid reaalselt eksisteerida ei saaks... aga ma ei taha siinkohal rohkem reeta. Ütlen vaid, et pressiseansil vallandus üllatusest kõva kisa, nii et šokeerivate lõputwistide poolest tuntud režissöör suudab publikut endiselt pahviks lüüa küll. Tundlikuma vaataja jaoks võib "Split" temaatilises plaanis talumatult häirivaks osutuda — minagi tundsin ebamugavalt filmi lõppedes, et lugu  oli ikka ehmatavalt heavy ja valulik —, aga kogu oma perverssuse juures pakub see ka tublisti pinget ning äratab siirast rõõmu, et nii kuradi kaua järjest komistanud režissöör suutis jälle vändata thrilleri, mis päriselt vaatamist väärib. Tahaksin ükskord uuestigi näha, sest kindlasti leidub filmis nüansse või detaile, mis esmakordsel vaatamisel paratamatult märkamata jäid.

1 kommentaar:

  1. Spot on! Käisin kinos vaatamas ja mainitud ebamugavus puges samuti naha vahele, küll mitte talumatult, vaid pigem meeldivalt. McAvoy aga wau. Muide, kuna Shyamalan'i after "The Signs" kraam on tõepoolest pehmelt öeldes inetu olnud, olen viimaste aastate filmid teadlikult skippinud ning nüüd peale huvitavat "Split"i vaatasin ära ka sul mainitud "The Visit"i. Too film võpatas oma lihtsate, kuid toimivate hirmutustega, hästi peidetud twistiga ning huvi pakkuvate karakteritega. Vb siiski mehes on veel ühtkomateist peidus.

    VastaKustuta